2.3. CIS-NORMATIIVSUS

2.3.1. SISSEJUHATUS

Aja jooksul on kujunenud arusaam, et heteroseksuaalsed ja cis-soolised inimesed on norm ja kõiki teisi erinevaid vorme peetakse teistsuguseks. Inimeste väljakujunenud ühiskondlikud tõekspidamised, poliitika ja meedia kinnistavad seda arusaama. Samal ajal on erinevused muutunud ühiskonnas nähtavamaks ja „normid‟ ei kajasta enam (kui üldse) tegelikkust – inimeste identiteetide ja enesemääratluste mitmekesisus on kõikjal meie ümber nähtav.

2.3.2. TEEMA ARENDUS

2.3.2.1. Cis-normatiivsus

Sõna “cis-normatiivsus” võeti esmakordselt kasutusele 2000. aastatel. See on kombinatsioon eesliitest cis-, nagu cis-sooline, ja järelliitest -normatiivsus, mis täiendab heteronormatiivsust. Termin cis-normatiivsus on välja töötatud kirjeldamaks sotsiaalkultuurilisi eeldusi ja ootusi, et kõik inimesed on hetero-seksuaalsed või cis-soolised (Bauer et al., 2009). Kuigi cis-normatiivsus on harva tahtlik, tajutakse seda sageli kui trans* kogukonna jaoks haiget tegevat ja solvavat käitumist.

Cis-normatiivsust võib mõista kui transvaenu aluseks olevat uskumussüsteemi, mida kirjeldatakse kui irratsionaalset hirmu või vihkamist trans inimeste suhtes (Israel & Tarver, 1997).

2.3.2.2. Transnegatiivsus ja transvaen

Transnegatiivsus on rida käitumisviise, uskumustel põhinevaid kognitiivseid ettekirjutusi ja negatiivseid afektiivseid reaktsioone, mis on seotud trans inimestega. Transnegatiivsuse mõiste võib olla määratletud kui igasugune eelarvamuslik suhtumine, diskrimineeriv või ohvriks muutev käitumisviis, mis on kas avalikult või varjatud viisil suunatud üksikisiku suhtes, kuna ta on või arvatakse olevat trans (McDermott et al., 2018).

Transvaen on hirm, vihkamine, uskmatus või umbusaldus inimeste suhtes, kes on transsoolised, keda peetakse transsoolisteks inimesteks või kelle sooline eneseväljendus ei vasta traditsioonilistele soorollidele (Chrisler & McCreary, 2010). See võib väljenduda paljudes vormides, nagu negatiivne suhtumine, vastumeelsus ja eelarvamused transsooliste inimeste suhtes, irratsionaalne hirm ja vääritimõistmine, halvustav keelekasutus ning nimedega kutsumine, kiusamine, vägivald jne (Egale, 2019).

Lisaks pikka aega kasutatud terminile transvaen on hiljuti kasutusele võetud termin cis-seksism. Seda võib mõista kui rõhumise ja diskrimineerimise vormi nende poolt, kes kardavad, ei usu või kellele ei meeldi inimesed, kes on sooliselt mittevastavad (Zambon, 2021). Meditsiiniajakirjas Medical News Today kirjeldatakse, et cis-seksismi kogevad inimesed kogevad tõenäoliselt depressiooni, ärevust, post-traumaatilist stressi ja üldist psühholoogilist stressi. Samuti võib see mõjutada füüsilist tervist mitmel viisil, kuna neil on halvem juurdepääs tervishoiuteenustele, nad kogevad vägivalda ja väärkohtlemist ning muud otsest mõju tervisele, nagu kõrge vererõhk, insult, diabeet jne.

2.3.2.3. Haridusalane ebaõiglus

Transsoolised lapsed ja noored seisavad teadaolevalt koolis silmitsi mitmesuguste takistuste, raskuste ja ebaõiglusega. Seoses koolikeskkonnaga eeldavad inimesed sageli stabiilset cis-soolist normi – normaliseeritud eeldust, et igaüks identifitseerib end selle sooga, mis talle sünnil määrati on, ja et sooline identiteet on määratud sünniga ning ei muutu (Simmons & White, 2014). Cis-soolised õpilased on koolide määratud cis-normatiivsuse tõttu eelistatud ja erinevad soopõhised väljendusviisid kipuvad olema mitte teretulnud (Miller, 2016).

Koolipoliitika tugevdab mittetunnustamist ja mitte esindamist, mis muudab trans identiteedid kehtetuks, halvemal juhul võimaldab kiusamist ja füüsilist ahistamist ning õpetajate eelarvamusi, mis mõjutavad transnoorte haridust ja elu (Mcbride et al., 2020). Uuringud näitavad, et hariduslik ebavõrdsus ja trans* õpilaste identiteedist tulenev ebaõiglus mõjutab nende emotsionaalset ja psühholoogilist tervist ning võimet hariduses osaleda (Meyer et al., 2016).

Tegelikkuses on trans noored jäetud üksi rääkima  oma kaasamisest ja aktsepteerimisest koolides, mis on halvasti ette valmistatud ja ei ole varustatud transõpilaste vastuvõtmiseks (Ullman, 2016). Mõningatel juhtudel võtavad vanemad ja hooldajad sageli olulise rolli koolis kaasamise propageerimisel kuid liiga sageli sõltub see sellest, kas pere toetab või mitte (Neary, 2019).

Iga väike laps väärib seda, et teda nähakse ja kuuldakse tema autentse minana ning et ta oleks selliste vastutulelike täiskasvanute hoole all, kes aitavad tal end klassis kindlalt, turvaliselt, nähtavalt ja kuuluvana tunda. See eeldab, et trans lapsi ja noori suunatakse ning tervitatakse keskkonnas, mis edastab teadmisi soolisest mitmekesisusest ja tugevdab positiivseid, kinnitavaid sõnumeid selle kohta, kes nad on (Steele & Nicholson, 2020).

2.3.2.4. Mõju noortele

Cis-normatiivsuse tõttu on inimestel mõnikord raske mõista, et on olemas rohkem sooidentiteete ja eneseväljendusi, mis on osa ühiskonna mitmekesisusest. See ei ole mingi faas või moondumine, mida saab ravida, see ei lõhesta ühiskonda ega anna lastele halba eeskuju. Selline vääritimõistmine võib põhjustada ka hirmu või isegi viha trans kogukonna suhtes.

Vale arusaam soost võib põhjustada teismelistele raskusi ja ebakindlust oma identiteedi määratlemisel, need välised negatiivsed tegurid võivad omakorda viia riskikäitumise, stressi, depressiooni või enesetapuni. Seetõttu on äärmiselt oluline, et iga noor saaks teavet soolise võrdõiguslikkuse kohta.

Lapsele, kes ei ole heteroseksuaalne või cis-sooline, võib keskkond, kus ta ei tunne end esindatuna või kus ta tunneb end vihatud, avaldada hävitavat mõju. Negatiivne keskkond võib mõjutada nende vaimset tervist, õppimisvõimet, enesehinnangut ja eneseväärtuse tunnet. Nad kasvavad üles keskkonnas, kus poisse ja tüdrukuid jaotatakse kehalise kasvatuse või terviseõpetuse tundides, kus neile õpetatakse, et kõik muu kui ema ja isaga perekond ei ole olemas või on „vale‟. Muutes vaatenurka ja nähes inimesi kui erinevaid indiviide, saavad haridustöötajad ja ka kõik täiskasvanud positiivselt mõjutada seda, kuidas laps mõistab maailma ja suhtleb ümbritsevate inimestega. Loodetavasti on tulemuseks inimesed, kes aktsepteerivad ja arvestavad kõigi inimestega, sõltumata nende identiteedist (LGBTQ+ Primary Hub, n.d.).

2.3.3. HEAD NÄITED

2.3.4. ALLIKAD

Bauer, G. R., Hammond, R., Travers, R., Kaay, M., Hohenadel, K. M., & Boyce, M. (2009). I don’t think this is theoretical; this is our lives: How erasure impacts health care for transgender people. The Journal of the Association of Nurses in AIDS Care: JANAC, 20(5), 348–361. https://doi.org/10.1016/j.jana.2009.07.004

Egale. (2019). What Constitutes Transphobic and Cisnormative Bullying and Harassment. https://www.gov.nl.ca/education/files/k12_safeandcaring_pdf_transphobic_cisnormative_bullying_harassment.pdf

Israel, G. E., & Tarver, D. E. (1997). Transgender care: Recommended guidelines, practical information, and personal accounts. Temple University Press. https://archive.org/details/transgendercarer0000isra_b7v2

LGBTQ+ Primary Hub. (n.d.). Heteronormativity & Cisnormativity. Retrieved 26 September 2022, from https://www.lgbtqprimaryhub.com/heteronormativity-cisnormativity

Mcbride, R.-S., Neary, A., Gray, B., & Lacey, V. (2020). The post-primary school experiences of transgender and gender diverse youth in Ireland. https://doi.org/10.13140/RG.2.2.32011.52002

McDermott, D. T., Brooks, A. S., Rohleder, P., Blair, K., Hoskin, R. A., & McDonagh, L. K. (2018). Ameliorating transnegativity: Assessing the immediate and extended efficacy of a pedagogic prejudice reduction intervention. Psychology & Sexuality, 9(1), 69–85. https://doi.org/10.1080/19419899.2018.1429487

Meyer, E., Tilland-Stafford, A., & Airton, L. (2016). Transgender and Gender-Creative Students in PK–12 Schools: What We Can Learn from Their Teachers. Teachers College Record: The Voice of Scholarship in Education, 118. https://doi.org/10.1177/016146811611800806

Miller, sj. (2016). Trans*+ing Classrooms: The Pedagogy of Refusal as Mediator for Learning. Social Sciences, 5, 34. https://doi.org/10.3390/socsci5030034

Neary, A. (2019). Complicating constructions: Middle-class parents of transgender and gender-diverse children. Journal of Family Studies, 27, 1–17. https://doi.org/10.1080/13229400.2019.1650799

Steele, K., & Nicholson, J. (2020). Radically listening to transgender children: Creating epistemic justice through critical reflection and resistant imaginations. (pp. xii, 179). Lexington Books/Rowman & Littlefield.

Ullman, J. (2016). Teacher positivity towards gender diversity: Exploring relationships and school outcomes for transgender and gender-diverse students. Sex Education, 17, 1–14. https://doi.org/10.1080/14681811.2016.1273104

Zambon, V. (2021, February 5). What does ‘transphobia’ mean? Medical News Today. https://www.medicalnewstoday.com/articles/transphobia