9.1. HEGEMOONILINE MEHELIKKUS JA HETEROSEKSISM

9.1.1. SISSEJUHATUS

Esiteks peame arvestama, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon, mis määrab meie soost lähtuvalt käitumise, hoiakud, väärtused, ootused jne, mida peetakse pigem meestele (ehk mehelikuks) või pigem naistele (ehk naiselikuks) iseloomulikuks (Whitehead et al., 2012). See binaarne konstruktsioon on lisaks teiste sugude/identiteetide (mittebinaarsed, queer’id, intersoolised inimesed jne) väljajätmisele, rajatud ebavõrdsetel alustel, kus mehelikkust või sellele sobivaks peetud omadusi hinnatakse rohkem kui neid, mida peetakse naiselikuks.

Lisateavet saate lugeda sooidentiteedi teemast.

See ei ole mõjutanud mitte ainult naisi, vaid on mõjutanud ja kahjustanud ka kõiki neid mehi, kes ei vasta sellele mehelikkuse stereotüübile, ja seksuaalvähemusi, kes neid koode ei järgi. See tuleneb sellest, et hegemooniline maskuliinsus on ehitatud nelja põhitelje ümber (Méndez, 2002):

1. Patriarhaalne ideoloogia, mille kohaselt on mehed need, kellel on võim ja kes õigustavad oma võimu teiste üle.
2. Individualism, mille kohaselt on „ideaalne inimene‟ selline, kes on iseseisev, ratsionaalne ja võimeline oma tahet maksma panema.
3. Teiste tõrjumine/allutamine, ehk nende, kes ei vasta sellele mehelikkuse ideele välja jätmine/allutamine
4. Heteroseksism, mis eeldab, et ideaalne seksuaalne orientatsioon on heteroseksuaalsus ning diskrimineerib ja kriminaliseerib kõik muud (nagu nt homo- või biseksuaalsus).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et hegemooniline mehelikkus ehitatakse peamiselt võrdsete vahel, eeldades patriarhaalsust ja lükates tagasi kõik, mis on naiselik. See on üles ehitatud naiste ja mis tahes seksuaalvähemuste eitamisest.

9.1.2. TEEMA ARENDUS

Aga kuidas me seda kõike õpime? Kuidas te hegemoonilist mehelikkust edasi annate? Kuidas me heteronormatiivsusest jagu saame?

Nagu me juba ütlesime, sotsialiseeritakse lapsi heteronormatiivses kultuuris, meie kontaktide kaudu teistega, meie keskkonna kaudu (meie perekonnas, koolis jne), meedia abil jne. Me eeldame ja sisendame järk-järgult, kuidas me peaksime olema, kuidas me peaksime käituma, tugevdades soolist binaarsust (naiselikkus/mehelikkus) ja premeerides hoiakuid, mida peetakse heteroseksuaalsusele tüüpiliseks

Seega juurutab ühiskond meile sellist kultuuri erinevate kanalite ja sõnumite kaudu. Näiteks poiste riietel on harva lilled, väikesed loomad, need pole roosad. Sel viisil sisendatakse lastele, milliseid riideid nad peaksid või ei peaks kandma. Või näiteks, kui me ütleme poisile, et „poisid ei nuta‟, siis me kujundame tema iseloomu, öeldes talle, mida ta peaks või ei peaks tegema või kuidas ta peaks või ei peaks käituma. Või kui tüdruk tahab mängida jalgpalli ja riietub poisilikult ning tema eakaaslased hakkavad teda poisilikuks nimetama, siis annavad nad edasi ettekujutuse sellest, mis on tema soo jaoks vastuvõetav käitumine ja mis mitte.

Selline sotsialiseerimine, mis kehtestab, millised on hegemoonilised tavad, ja tugevdab normatiivseid väljendusi ning orientatsioone, mõjutab negatiivselt nende heaolu ja vaimset tervist, kes neile ei vasta, nagu lapsed ja noorukid, kes kuuluvad seksuaalvähemustesse (geid, lesbid, biseksuaalsed inimesed, kväärid jne) (Flores, Abboud, & Barroso, 2019). Tegelikult on uuringud näidanud, et mõned neist mõjudest on: kehvemad akadeemilised tulemused, psühholoogiline mure, depressioon, madal enesehinnang ja isegi ainete kuritarvitamine (Bauermeister et al., 2017).

Viimastel aastatel on õnneks suurenenud teadlikkus heteronormatiivsest süsteemist, milles me elame ja seetõttu on selle järgimine vähenenud. See võimaldab inimestel end üha enam vabalt väljendada ja mitte järgida juba mainitud jäikasid koode.

Õpetajatena on aga oluline olla selgelt teadlik ja rakendada käitumisviise ning dünaamikat, mis seavad selle heteronormatiivse süsteemi ja seda tüüpi hegemoonilise mehelikkuse kahtluse alla, sest vastasel juhul seavad stereotüübid unikaalseid ja jäiku mudeleid ning kõik, mis sellest mudelist kõrvale kaldub, on tsenseeritud.

– 9.1.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIVAD OLUKORRAD –

Kujutage ette, et teie koolis tähistatakse „tervise nädalat‟. Iga päev esimese asjana hommikul teete koos oma õpilastega 15 minutit harjutusi. Iga päev valmistab üks õpilane harjutuse ette. Täna on 12-aastase õpilase, Lucase, kord. Ta toob USB mälupulga, mis ühendub kiiresti arvutiga ja ta paneb mängima ühe praeguse pophiti. Lucas julgustab teid kõiki tantsima ja kuigi enamik hakkab tantsima, näete, kuidas rühm lapsi seda ei tee ja mitte ainult seda, vaid nad hakkavad Lucase ja tema tantsude üle naerma. Teie kui õpetaja otsustate tegevuse lõpetada ja küsite laste rühmalt, kes ei tantsi ja naerab, mis on nende suhtumise põhjus. Sellele küsimusele vastavad nad, et „need on tüdrukute asjad ja et nemad ei tantsi‟. See vastus annab põhjuse väga huvitavaks mõtiskluseks nii neile kui ka ülejäänud klassile. Näiteks võime esitada järgmised küsimused: kas ainult tüdrukud oskavad tantsida? Miks me arvame, et tantsimine on tüdrukute jaoks ja jalgpalli mängimine on poiste jaoks? Kas siin ei ole ühtegi poissi, kellele meeldib tantsida ja ühtegi tüdrukut, kellele meeldib jalgpall? Miks arvate, et poistele tantsimine ei sobi? Kas me kõik tunneme end esindatuna selles stereotüübis „olla poiss‟ või „olla tüdruk‟? Kas meie sõbrad vastavad sellele? Ja meie sugulased? Ja inimesed, keda peame eeskujuks?

9.1.4. HEAD NÄITED

Õpetajana on oluline, et te kontrolliksite ennast ja püüaksite teadvustada olukordi, kus te ise oma stereotüüpidest ja eelarvamustest mõjutatud olete, ning püüaksite neid kontrollida. Samamoodi oleks hea, kui te tõstataksite tundides nende teemadega seotud arutelusid, et selgitada välja, milline on hegemoonilise mehelikkuse mudel ja selle omadused ning analüüsida, kui palju sellest mudelist ei vasta teie isiklike omadustega.

Samuti on koolis sageli esinevaks probleemiks füüsilise ruumi (mänguväljak, mängud) hõivamine, mis peaaegu alati kaasab lapsi / noorukeid tüdrukute või teiste seksuaalvähemuste asemel. Nii et võiksite proovida reguleerida igaühe ruumi, tehke õues mängimiseks segarühmi, mängige korv-/jalgpalli ainult teatud päevadel, jälgige, et kõik õpilased harrastaksid kõiki spordialasid jne.

Teine probleem on laialivalguv ruum, sest üldiselt räägivad segarühmades (mis on tavaline koolikeskkonnas) tüdrukud vähem (mõned uuringud näitavad, et kuni 75% vähem) ja poisid segavad rohkem vahele, mis paneb neid järk-järgult esikohta haarama ja jätkab hegemoonilise mehelikkuse skeemide taastootmist, mida me varem kommenteerisime. Selle vastu võitlemiseks võite moodustada väikeseid arutelurühmi, kus kõik õpilased osalevad, hoolitsege selle eest, et rühmade eestkõnelejad ei oleks alati lapsed, vaid et kõik saaksid tunda end esindatuna.

9.1.5. ALLIKAD

Bauermeister, J., Connochie, D., Jadwin-Cakmak, L., & Meanley, S. (2017). Gender policing during childhood and the psychological well-being of young adult sexual minority men. American Journal of Men’s Health, 11(3), 693–701. doi:10.1177/ 1557988316680938

Connell, R. W., & Messerschmidt, J. W. (2005). Hegemonic masculinity: Rethinking the concept. Gender & society, 19(6), 829-859.

Flores, D., Abboud, S., & Barroso, J. (2019) Hegemonic Masculinity During Parent-Child Sex Communication with Sexual Minority Male Adolescents. American Journal of Sexuality Education, 14(4), 417-439. DOI: 10.1080/15546128.2019.1626312

Flores, D., & Barroso, J. (2017). 21st century parent–child sex communication in the United States: A process review. The Journal of Sex Research, 54(4-5), 532-548.

Ingraham, C. (1994). The heterosexual imaginary: Feminist sociology and theories of gender. Sociological theory, 203-219.

Méndez, L. B. (2002). Masculinidad hegemónica e identidad masculina. Dossiers feministes, 7-35.

Whitehead, J. C., Thomas, J., Forkner, B., & LaMonica, D. (2012). Reluctant gatekeepers: ‘Trans-positive’ practitioners and the social construction of sex and gender. Journal of Gender Studies, 21(4), 387-400.