9.4. OBJEKTISTAMINE

9.4.1. SISSEJUHATUS

Vastavalt Fredricksoni ja Robertsi objektistamise teooriale (1997) muutuvad naise kehaosad, tema seksuaalsed funktsioonid või isegi kogu keha tema olemuse absoluutseks esindajaks. Naiste väärtustamine nende seksuaalse atraktiivsuse, mitte oskuste alusel kujutab endast diskrimineerimise vormi, millega seisavad silmitsi peamiselt naised (kuid mitte ainult), kuna neid ei kohelda täieõiguslike inimestena. See on läbiv tendents, mis püsib endiselt enamikus lääne ühiskondades.

Lisaks mõjutab keskendumine füüsilisele välimusele naiste sisemisi seisundeid, viies neid enese (enese väärtustamne ja vaatamine pelgalt kehana) ja teiste isikute objektistamiseni. Kuna keha muutub inimestevahelise hindamise seisukohalt nii oluliseks ja keha sotsiaalsed standardid soodustavad saledust, viib objektistamine lõpuks paljudel juhtudel madala keha rahuloluga seotud emotsionaalsete ja käitumishäireteni.

9.4.2. TEEMA ARENDUS

Nagu jooniselt 14 näha, määratlevad objektistamist kaks peamist mõõdet (Nussbaum, 1995):

Joonis 14. Objektistamise mõõtmed

Peamine objektistamise vahend on objektistav/seksuaaliseeriv pilk (Fredrickson & Roberts, 1997), mis viitab rohkem või vähem meeste selgesõnalistele hoiakutele, seksuaalsetele ettepanekutele või kommentaaridele, mis keskenduvad naiste füüsilisele välimusele. Kuigi algselt arvati, et objektistamine on meeste käitumine naiste suhtes, on leitud ka, et naisi on objektistatud ka naiste poolt. Aktiivsed seksuaalsed eesmärgid on oluline tegur, mis seletab paljude heteroseksuaalsete meeste poolt naiste objektistamist, kuid võib olla ka muid tegureid, mis aitavad kaasa naiste suuremale objektistamisele, näiteks naistevaheline konkurents.

Kokkupuude objektistavate kujutistega võib ergutada vaatajaid teisi inimesi vaadates objektistavat pilku kasutama. Näiteks kui vaatajad vaatavad reklaami ja kui see objektistab naisi, siis muutub ka vaataja pilk objektistavaks ning see võib aktiveerida sama pilgumustri kui vaatajad inimesi reaalses elus vaatavad.

Seksuaalne objektistamine sotsiaalses suhtlemises teistega võib kõikuda kontiinumil, mille ühe äärmuse moodustavad igapäevased, vaevu märgatavad käitumisviisid (nt objektistavad pilgud, kommentaarid välimuse kohta, salakavalad piilumised) ja teise äärmuse moodustavad vägivaldsed käitumisviisid (nt seksuaalne ahistamine ja kallaletung). Kuigi nii naised kui mehed võivad kogeda seksuaalset objektistamist, teatavad naised, et kogevad seda rohkem kui mehed (Davidson & Gervais, 2015). Lisaks on mõned naised rohkem objektistatud kui teised. Naised, kes vastavad teatud kriteeriumidele, mis on seotud seksuaalne olemisega (nt liibuvamalt istuvad, paljastavad või provokatiivsed rõivad, kosmeetikatoodete suurem kasutamine), on rohkem objektistatud kui need, kes neid kriteeriume ei täida.

Seksualiseeritud naisi peetakse nii vaimse kui ka moraalse võimekuse poolest puudulikuks ning neid peetakse vähem pädevaks, vähem inimlikuks ja tajutakse, et nad kannatavad seksuaalkuritegude puhul vähem. Vaimse võimekuse ja moraalse seisundi eitamine on seotud meeste suurenenud valmisolekuga nende suhtes seksuaalselt agressiivseid tegusid sooritada. Mitmed uuringud on näidanud, et katsealused, kellele näidati seksualiseeritud kujutisi teistest või keda õhutati teisi objektistama, hindasid neid teisi pealiskaudsemaks, vähem südamlikuks, vähem emotsioone tundvateks, vähem professionaalselt pädevaks, vähem moraalset kohtlemist väärivaks ja endast erinevaks (Heflick et al., 2011).

Välimusega seotud komplimentide saamine viib naised madalama kognitiivse võimekuseni (Kahalon et al., 2018). Seksuaalselt objektistav pilk häirib naiste tähelepanuvõimet, vähendades sujuvat tegutsemist mida määratletakse kui rahuldust pakkuvat kogemust, mis tähendab täielikku süvenemist mingisse tegevusse. Samuti on oluline, et sujuva tegutsemise häired sõltuvad sellest, mil määral nad toetuvad ühiskonna ebarealistlikele iluideaalidele.

Naised piiravad oma kohalolekut ka omavahelises suhtluses, rääkides meessoost partneriga vähem, kui tehakse kommentaare nende välimuse kohta. Samuti on kindlaks tehtud, et objektistamine kutsub naisohvrites esile patuseid tundeid ja suuremat räpasuse tajumist (Baldissarri et. al., 2019).

9.4.2.1. Enese objektistamine

Objektistamine võib olla veelgi kahjulikum, kui naised sellist hindamist endale sisendavad ja käivitavad enese objektistamise, mis on määratletud enda suurema tähelepanuga oma kehale ja füüsilisele välimusele, mitte nende täielikule isikule või muudele isikuomadustele (Calogero et al., 2011). See võib põhjustada negatiivseid emotsionaalseid, kognitiivseid ja käitumuslikke tagajärgi, nagu keha häbi ja kehaga rahulolematus, ärevus välimuse suhtes, soovimatus sotsiaalsetes suhtlustes rääkida või isegi suurem risk söömishäirete, depressiooni ja seksuaalse väärtalituse tekkeks (Peat & Muehlenkamp, 2011). Tüdrukud ja naised, kes kalduvad enese objektistamisele, peavad end sageli teiste seksuaalse naudingu objektideks ja kipuvad oma partnerite seksuaalseid soove enda omadest ettepoole seadma.

Objektistamine ja enese objektistamine võivad kahjustada noorte naiste enesehinnangut, mis on tugevalt määratud nende füüsilise välimuse tajumisega. Enesehinnangu ja enese objektistamise suhet vahendab füüsiline atraktiivsus, nii et naised, kes ennast objektistavad ja enda atraktiivsust tunnetavad, võivad ajutiselt oma enesehinnangut suurendada ja vastupidi, kui nad ei atraktiivsust tunneta. Traditsiooniliselt ei ole mehi sotsialiseeritud nii, et nende väärtus vastab nende füüsilisele välimusele, mistõttu nad pööravad vähem tähelepanu, sellele kuidas nad välja näevad (kuigi see on praegu muutumas). Lisaks puutuvad nad tüdrukutest vähem objektistamise olukordadega kokku ja nende enesehinnang on vähem enese objektistamisega seotud.

Soopõhiste atraktiivsuse meediaideaalide omaks võtmine on oluline komponent mitmemõõtmelises enese objektistamise protsessis (Vandenbosch & Eggermont, 2012). Iluideaalide omaks võtmine viitab sellele, mil määral isik peab sotsiaalseid suuruse ja välimuse norme oma välimusele sobivateks standarditeks. Korduvad seksuaalse objektistamise kogemused soodustavad järk-järgult omaks võtmist. Noorukid, kes on meedia ideaalid omaks võtnud, usuvad, et nad peaksid nägema välja nagu kuulsused, keda nad meedias näevad ja see on vastastikuses seoses enese objektistamisega. Soospetsiifilised esteetilised mudelid määravad, et naisi hinnatakse nende sigimisvõime, võrgutamise võime ja teistele oma sihvakate kehadega meele järele olemise tõttu. Meeste puhul tähtsustavad ilureeglid kehalist jõudu ja oskusi.

9.4.2.2. Seksualiseerimine reklaamis, televisioonis, meedias ja videomängudes

Laste ja teismeliste üldist seksuaalset ja emotsionaalset arengut võib mõjutada kokkupuude reklaami ja turundusega, mis on seksuaalsetest kujutistest küllastunud. Võrreldes televisiooniga on veebimeedial suurem mõju enese objektistamisele ning see on tõenäoliselt seotud sotsiaalmeedia väga interaktiivsete, inimestevaheliste ja visuaalsete omadustega (Karsay et al. 2018). Teismeliste seas populaarne meediasisu ja videomängud on täis objektistavaid pilte, peamiselt naistest, kuid ka seksualiseerivad meediakujutised meestest on üha levinumaks muutunud. Piltidel esinevaid kehasid hinnatakse sageli objektidena ja esteetiline väärtus on tähtsam kui ükski teine aspekt (vt mõningaid näiteid joonisel 15).

Joonis 15. Seksualiseerimise näited

Üks viis, kuidas seksualiseerimine sotsiaalsetes võrgustikes esineb, on suunavad selfie’d, mida iseloomustab seksikas pilk, seksikas või poolpaljas riietus, seksikas kehahoiak ja välimus. Teismelised tüdrukud, kes postitavad oma pildi Instagrami ja saavad sotsiaalselt tasustatud „meeldimistega‟ (like), võivad saada võimu, kuid see mõjuvõim on autonoomia illusioon, sest see tugevdab seksistlikku sotsiaalset süsteemi, kus naisi hinnatakse nende välimuse alusel. Videomängudes kujutatakse tegelasi sageli seksuaalselt paljastavate riietega või osaliselt alasti ning neil on sageli ebareaalsed keha proportsioonid. Need tulemused on eelkõige seotud naissoost tegelastega, kes on rohkem seksuaalsed kui meessoost avatarid.

Seksualiseerimine võib avaldada negatiivset mõju kehapildile, suurendades noorukite kehaprobleeme. Seksualiseeritud meedia, nagu Instagram’i, kasutamine on seotud naiste kõrgema välimuse hindamise, keha jälgimise ja enese objektistamisega (Cohen et al., 2017). See juhtub, sest Instagram’i kasutamine soodustab naiste välimuse ideaalide omaks võtmist ja välimuse võrdlemist. Üha enam on tõendeid selle kohta, et see võib kehtida ka meeste kohta, kuigi neil kipub enese objektistamise tase madalam olema. Tundub, et tarbides füüsilist vormi rõhutavaid kujutluspilte Instagramis suureneb keha rahulolematus noortel meestel nii lihaste ideaalide omaksvõtmise kui ka välimuse võrdluste kaudu (Fatt et al. 2019).

Seoses televisiooniga on selge, et populaarsed situatsioonikomöödiad järgivad üldiselt stereotüüpset heteroseksuaalset käsikirja (Kim et al., 2007). Käsikirja oluline aspekt on meeste kinnisidee naiste keha osas ja naiste seksualiseerimine. Eeskujude järgimine julgustab teismelisi nende mudelite tavasid omaks võtma, suunates oma hoiakuid ja käitumist. Kui nad jälgivad atraktiivseid eeskujusid või eakaaslasi (nt Facebook või filmid), kes teisi objektistavad, võivad noorukid tõenäoliselt samuti rohkem objektistamisele kalduda. Kuigi meedia, eriti televisiooni näited kalduvad esitama objektistamist heteroseksuaalses kontekstis, võib see olla üldistatud, nii et noorukid õpivad hindama endaga samast soost sõpru nende füüsilise välimuse põhjal, nii et nad satuvad tsüklisse, mis jääb enese objektistamise ja sõprade objektistamise vahele. Me ei tohi unustada, et eakaaslaste heakskiit on noorukite peamine motivaator. Kui nad õpivad rohkem väärtustama oma sõprade füüsilist välimust ja vähem sõprussuhete elulisemaid omadusi, nagu usaldus ning intiimsus, võib inimestevaheliste suhete kvaliteet kahjustada saada (Vaes et al., 2011).

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui lapsed/teismelised keskenduvad enda (ja teiste) seksualiseerimisele, mitte muudele eakohasematele tegevustele, võib see mõjutada nende arengu kõiki aspekte.

9.4.2.3. Söömishäired

Seksismi-objektistamise-ebarealistlike esteetiliste standardite kolmik (vt joonis 16) loob kasvulava söömishäirete (ED) arenguks. Söömishäired moodustavad psüühikahäirete rühma, mida iseloomustab muutunud suukaudse manustamise algus, tavaliselt kehakaalu kontrollimiseks, mis põhjustab füüsilisi probleeme ja psühhosotsiaalse funktsioneerimise halvenemist. Söömishäirete hulka kuuluvad muu hulgas anoreksia ja buliimia. Ükski teine kliiniline patoloogia ei näita selliseid järjepidevaid soolisi erinevusi levimuse uuringutes nagu söömishäired, seega on vaieldamatu, et seksismil on sellega palju pistmist. Meeste ja naiste suhe söömishäiretes on umbes 1:10 (Kerremans, Claes & Bijttebier, 2010) ning see sooline erinevus esineb isegi nende puhul, kes ei vasta diagnostilistele kriteeriumidele, mis on noorukite seas väga sagedane.

Figure 16. Söömishäiretele kaasaaitajad

Mõned uuringud rõhutavad, et söömishäired on tingitud meeste ja naiste võimudünaamika erinevustest ja alistumisvajadusest, samas kui teised rõhutavad massimeedia seksistlikku mõju. Meie ühiskonnas valitsev esteetiline mudel vahendab kindlasti seksismi ja kehakuvandi ning söömisega seotud probleemide suhet. Teismelised, kellel on kalduvus heasoovlikule seksismile, mis näitab seksistlikke psühholoogilisi tunnetusi ja käitumisviise, nagu kosmeetika kasutamine, riietus ning varajane võrgutav käitumine, süüdistavad end, kui nende kehakuvand ei vasta ideaalsele kõhnuse mustrile, kasutavad söömishäiretele iseloomulikke ebatervislikke käitumisviise (Forbes et al., 2005). Need andmed rõhutavad, kui oluline on lapsepõlves rakendada kriitilist mõtlemist seksistlike esteetiliste keha mudelite kohta, mida idealiseeritakse mitmekesises meedias.

– 9.4.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIVAD OLUKORRAD –

Mõnikord ei ole objektistamise ja diskrimineerimise vahekorda esmapilgul nii lihtne näha ning seda varjatakse vabanemise ja võimestamise ideede alla. Kuid iga objektistamise olukord asetab sihtmärgi teiste suhtes alaväärsesse olukorda selles mõttes, et teda hinnatakse ainult osaliselt, koos kõigi negatiivsete tagajärgedega, mida see kaasa tuua võib. Objektistamine peegeldab deformeerunud vaate naistele ja nende rollile ühiskonnas. Mõned olukorrad:

• Tüdrukute rühmad, kes suurendavad oma staatust eakaaslaste seas, laadides üles Tik-Tok (veebisait videote tarbeks) videoid, olles paljastavalt riides.
• Teismelised tüdrukud, kes rajavad oma enesehinnangu sellele, et nad on oma eakaaslastele füüsiliselt atraktiivsed.
• Tüdruk, kes saab tänaval kõndides võõrastelt oma füüsilise välimuse kohta kommentaare.
• Hüperseksuaalsed kostüümid tüdrukutele, näiteks õe kostüüm, mis poisile koosneb pükstest ja särgist ning tüdrukule lühikesest, dekolteega varustatud kleidist.
• Tüdruk, kes valiti välimuse pärast oma klassi esindajaks. Valimisel ei kaaluta muid oskusi, mis võivad selle rolli jaoks olulisemad olla ning diskrimineeritakse ka teisi vähem atraktiivseid kandidaate, kes võiksid samuti esindajaks sobida.

9.4.4. HEAD NÄITED

• Kasutage ära õpilastele tuttavaid audio-visuaalseid materjale (reklaamid, Instagram, telesaated), et avastada ja analüüsida seksistlikku, objektistavat ja seksuaalset sisu.
• Julgustage kriitilist mõtlemist.
• Vältige kommentaare ja komplimente, mis keskenduvad füüsilisele välimusele.

9.4.5. ALLIKAD

Baldissarri, C., Andrighetto, L., Gabbiadini, A., Valtorta, R. R., Sacino, A., & Volpato, C. (2019). Do Self-Objectified Women Believe Themselves to Be Free? Sexual Objectification and Belief in Personal Free Will. Frontiers of Psychology, 10, 1867. doi: 10.3389/fpsyg.2019.01867

Calogero, R. M., Tantleff-Dunn, S. E., & Thompson, J. (2011). Self-objectification in women: causes, consequences, and counteractions. American Psychological Association.

Cohen, R., Newton-John, T., & Slater, A. (2017). The relationship between Facebook and Instagram appearance-focused activities and body image concerns in young women. Body Image, 23, 183–187. https://doi.org/10.1016/j.bodyim.2017.10.002

Davidson, M. M., & Gervais, S. J. (2015). Violence Against Women Through the Lens of Objectification Theory. Violence Against Women, 21 (3), 330-354.

Forbes, G. B., Adams-Curtis, L. E., Jobe, R. L., White, K. B., Revak, J., Zivcic-Becirevic, L., & Pokrajac-Bulian, A. (2005). Body dissatisfaction in college women and their mothers: Cohort effects, developmental effects, and the infl uences of body size, sexism, and the thin body idea. Sex Roles, 53, 281-296.

Fredrickson, B. L., & Roberts, T. A. (1997). Objectification theory: Toward understanding women’s lived experiences and mental health risks. Psychology of Women Quarterly, 21, 173–206. https://doi.org/10.1111/j.1471-6402.1997.tb00108.x

Heflick, N. A., Goldenberg, J. L., Cooper, D. P., & Puvia, E. (2011). From women to objects: Appearance focus, target gender, and perceptions of warmth, morality and competence. Journal of Experimental Social Psychology, 47, 572–581. https://doi.org/10.1016/j. jesp.2010.12.020

Kahalon, R., Shnabel, N., & Becker, J. C. (2018). Positive stereo-types, negative outcomes: Reminders of the positive compo-nents of complementary gender stereotypes impairperformance in counter-stereotypical tasks. British Journal of Social Psychology, 57, 482–502. https://doi.org/10.1111/ bjso.12240

Karsay, K., Knoll, J., & Matthes, J. (2017). Sexualizing media use and self-objectification: A meta-analysis. Psychology of Women Quarterly, advance online publication, 42, 9–28. https://doi.org/10. 1177/0361684317743019.

Kerremans, A, Claes, L., & Bijttebier, P. (2010). Disordered eating in adolescent males and females: Associations with temperament, emotional and behavioural problems, and perceived self-competence. Personality and Individual Differences, 49, 955-960.

Kim, J. L., Sorsoli, C. L., Collins, K., Zylbergold, B. A., Schooler, D., & Tolman, D. L. (2007). From sex to sexuality: Exposing the heterosexual script on primetime network television. Journal of Sex Research, 44, 145–157. https://doi.org/10.1080/00224490701263660

Nussbaum, M. (1995). Objectification. Philos. Public Aff. 24(4), 249–291. doi:10.1111/j.1088-4963.1995.tb00032.x

Peat, C. M., & Muehlenkamp, J. J. (2011). Self-objectification, disordered eating, and depression: A test of mediational pathways. Psychology of Women Quarterly, 35(3), 441–450. https://doi.org/10.1177/0361684311400389

Vandenbosch, L., & Eggermont, S. (2012). Understanding sexual objectification: A comprehensive approach toward media exposure and girls’ internalization of beauty ideals, self‐objectification, and body surveillance. Journal of Communication, 62, 869-887. doi:10.1111/j.1460-2466.2012.01667.x