Learning platform

Learning platform

4. VÄGIVALD

Hinnangulien näit:10minutit

Vägivald on ilmselt alati olnud osa inimeseks olemisest. Selle mõju võib näha erinevates vormides kõigis maailma paikades. Igal aastal kaotab rohkem kui miljon inimest oma elu ja paljud inimesed kannatavad mittesurmavate vigastuste tõttu, mis on põhjustatud ise tekitatud, inimestevahelisest või kollektiivsest vägivallast. Üldiselt on vägivald kogu maailmas 15-44-aastaste inimeste seas üks peamisi surmapõhjuseid (Krug, Dahlberg, Mercy, Zwi, Lozano, 2002).

Vägivald on tõsine inimõiguste rikkumine, mis piirab inimeste õigust elule, vabadusele, turvalisusele, väärikusele, vaimsele ja füüsilisele puutumatusele ning mittediskrimineerimisele. WHO (Krug et al., 2002) defineerib vägivalda järgmiselt: ähvardatud või tegelik füüsilise sunni või jõu tahtlik kasutamine, iseenda, teise isiku, rühma või kogukonna vastu, mille tagajärjeks on vigastus, surm, psühholoogiline kahjustus, väärareng või puue.

Vägivald võib põhineda inimese rassil, rahvusel, usutunnistusel, perekonnaseisul, seksuaalsel orientatsioonil, varalisel seisundil, vanusel ja sool. Kui vägivald on suunatud muutumatute omaduste vastu, siis peetakse seda vihakuriteoks.

Vägivald on suur rahvatervise probleem. See mõjutab igal aastal miljardite inimeste elusid surma, vigastuste ja kahjulike mõjude kaudu neuroloogilistele, kardiovaskulaarsetele, immuunsusele ja muudele bioloogilistele süsteemidele. Kaitsmata vahekorda, alkoholi ja uimastite kuritarvitamist ning suitsetamist esineb sagedamini ohvrite seas, kelle puhul need aitavad kaasa eluaegsele haigestumisele ja enneaegsele suremusele. Lapsepõlves väärkoheldud isikud osalevad täiskasvanuna suurema tõenäosusega inimestevahelises vägivallas ja üritavad enesetappu teha (WHO, 2022).

Vägivalla tüpoloogia

Siin välja pakutud tüpoloogia jagab vägivalla vägivallatsejate tunnuste alusel kolmeks laiaks kategooriaks (Butchart, Phinney, Check, Villaveces, 2004; Krug et al., 2002):

  • Enese vastu suunatud vägivald: see viitab vägivallale, milles vägivallatseja ja ohver on üks ja sama isik ning jaguneb enesevigastamiseks ja enesetapuks.
  • Isikutevaheline vägivald: see viitab üksik isikute vahelisele vägivallale ja jaguneb kaheks alaliigiks:
    • Pere- ja lähisuhtevägivald: see hõlmab laste väärkohtlemist, lähisuhtevägivalda ja vanemate väärkohtlemist.
    • Kogukonnavägivald: see jaguneb tutvusringkonna ja võõraste vastu suunatud vägivallaks ning hõlmab noorte vägivalda, võõraste rünnakuid, varavastaste kuritegudega seotud vägivalda ning vägivalda töökohtades ja muudes asutustes.

Kollektiivne vägivald: viitab vägivallale, mida panevad toime suuremad isikute rühmad, ning seda võib jagada sotsiaalseks, poliitiliseks ja majanduslikuks vägivallaks

Vägivaldsete tegude olemus

Vägivaldsete tegude iseloom võib olla (Krug et al., 2002; Soo, Kalmus, Ainsaar, 2015):

  • Füüsiline: füüsilise jõu tahtlik kasutamine teise isiku vastu, mis võib põhjustada füüsilist valu, vigastusi, isegi surma, aga ka psühholoogilisi kahjustusi. Füüsiline vägivald on kõige kergemini äratuntav vägivallavorm, sest ohvril on sageli nähtavad kehalised vigastused.
  • Seksuaalne: igasugune seksuaalse sisuga käitumine täiskasvanu vastu, mille kaudu teist isikut kontrollitakse, manipuleeritakse või alandatakse. Suhetes esineva seksuaalse vägivalla põhjused peituvad pikaajalistes patriarhaalsetes arusaamades, mille kohaselt abielus või suhtes olemine tähendab partneri seksuaalsetele soovidele kohustuslikku allumist (vt lähemalt teemat 4.4).
  • Vaimne: pidev verbaalne või mitteverbaalne rünnak, mis kahjustab teist inimest emotsionaalselt ja alandab tema eneseväärikust. See teeb teisele inimesele tahtlikult haiget, kohtleb teda väärtusetu, ebaadekvaatse, mitte armastatu ja ebavajalikuna.

Hoolimata sellest, et vägivald on alati olemas olnud, ei pea maailm seda aktsepteerima kui paratamatut osa inimeseks olemisel. Niikaua kui on olnud vägivalda, on olnud ka religioosseid, filosoofilisi, juriidilisi ja ühiskondlikke süsteeme, mis on kasvanud üles, et seda ennetada või piirata. Ükski neist ei ole olnud lõplikult edukas, kuid kõik on andnud oma panuse sellesse tsivilisatsiooni määratlevasse märki (Krug et al., 2002).

Miks inimesed vägivaldselt käituvad?

WHO andmetel (Butchart et al., 2004; Krug et al., 2002) ei selgita ükski tegur motiive, miks mõned inimesed käituvad teiste suhtes vägivaldselt või miks mõnes kogukonnas esineb vägivalda rohkem kui teises. Vägivald on tingitud individuaalsete, inimestevaheliste, sotsiaalsete, kultuuriliste ja keskkonnategurite keerulisest koosmõjust. Mõistmine, kuidas need tegurid on seotud vägivallaga, on üks oluline samm rahvatervise käsitluses vägivalla ennetamisel.

Mõistmaks, miks mõned alampopulatsioonid on suurema vägivallariskiga, on oluline vaadelda sotsiaalökoloogia tasandeid (vt WHO lähenemisviisi joonis 1 (WHO, 2022)). Sotsiaalökoloogiline mudel julgustab mõtlema riski- ja kaitseteguritele üksikisiku, suhte, kogukonna ning ühiskonna tasandil, millest igaüks mõjutab teisi ja vastupidi.

  • Individuaalne tasand: isiklik ajalugu ja bioloogilised tegurid mõjutavad indiviidide käitumist ja nende tõenäosust sattuda ohvriks või vägivallatsejaks. Nende tegurite hulgas on laste väärkohtlemise, psühholoogiliste või isiksusehäirete, alkoholi ja/või narkootikumide kuritarvitamise ohvriks langemine ning varasem agressiivne käitumine või kogetud kuritarvitamine.
  • Isiklikud suhted, nagu pere, sõprade, lähikondsete ja eakaaslaste vahel, võivad samuti mõjutada vägivalla ohvriks või vägivallatsejaks langemise ohtu. Näiteks võib halb suhe vanemaga ja vägivaldsete sõprade olemasolu mõjutada seda, kas noor inimene satub vägivalla ohvriks või mitte.
  • Vägivalla tõenäosust mõjutab ka kogukonna kontekst, kus sotsiaalsed suhted tekivad (näiteks koolid, naabruskonnad ja töökohad). Riskifaktoriteks võivad siin olla tööpuudus, rahvastiku tihedus ja liikuvus ning kohaliku uimasti- või relvakaubanduse olemasolu.
  • Ühiskondlikud tegurid mõjutavad seda, kas vägivalda soodustatakse või pärsitakse. Nende hulka kuuluvad majandus- ja sotsiaalpoliitika, mis säilitab inimestevahelise sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse, relvade kättesaadavuse ning sotsiaalsed ja kultuurilised normid, nagu meeste domineerimine naiste üle, vanemate domineerimine laste üle ja kultuurinormid, mis toetavad vägivalda kui aktsepteeritavat meetodit konfliktide lahendamiseks (Butchart et al., 2004).

Üks juhendi eesmärke on pakkuda õpetajatele ja peredele tõhusaid vahendeid, et suurendada teadlikkust soo ja kiindumuse, näiteks soolise võrdõiguslikkuse suhtes kohaldatavatest väärtustest. Käesolevas juhendis oleme keskendunud inimestevahelisele vägivallale ja täpsemalt vägivallale, mis põhineb määratud soo või sotsiaalse soo põhisel diskrimineerimisel ja ka erinevustest tulenevale kiusamisele kui diskrimineerivale teole. Nagu on öeldud nn Istanbuli konventsioonis „ajalooliselt ebavõrdsed võimusuhted naiste ja meeste vahel, on viinud meeste naiste üle domineerimise ja diskrimineerimiseni‟ (Euroopa Nõukogu, 2011).

Joonis 4. Sotsiaalökoloogiline mudel vägivalla mõistmiseks ja ennetamiseks (WHO, 2022)
Lastevastane vägivald

Lapse õiguste konventsioonis (ÜRO, 1989) on öeldud, et meil kõigil on kohustus lapsi vägivalla eest kaitsta – „Osalisriigid rakendavad kõiki seadusandlikke, administratiivseid, sotsiaalseid ja haridusalaseid abinõusid, et kaitsta last igasuguse füüsilise ja vaimse vägivalla, ülekohtu või kuritarvituse, hooletussejätmise, hooletu või julma kohtlemise või ekspluateerimise, kaasa arvatud seksuaalse kuritarvituse eest, kui laps viibib vanema(te), seadusliku hooldaja või seaduslike hooldajate või mõne teise lapse eest hoolitseva isiku hoole all‟.

Maailma Terviseorganisatsioon märgib lastevastase vägivalla olulist asjaolu (WHO, n.d.-a):

  • Lastevastane vägivald hõlmab kõiki alla 18-aastaste inimeste vastu suunatud vägivallavorme, olenemata sellest, kas need on toime pandud vanemate või teiste hooldajate, eakaaslaste, romantiliste partnerite või võõraste poolt.
  • Ülemaailmselt hinnatakse, et kuni 1 miljard last vanuses 2-17 aastat on viimase aasta jooksul kogenud füüsilist, seksuaalset või emotsionaalset vägivalda või hoolimatust.
  • Lapsepõlves vägivalla kogemine mõjutab eluaegset tervist ja heaolu.
  • Säästva arengu tegevuskava 2030 eesmärk 16.2 on „lõpetada laste kuritarvitamine, ärakasutamine, nendega kaubitsemine ja igasugune lastevastane vägivald ja piinamine‟.
  • Tõendid kogu maailmast näitavad, et lastevastast vägivalda on võimalik ära hoida.

Lastevastase vägivalla liigid on sarnased täiskasvanute vastu või nende vahel toime pandud vägivalla liikidega, kuid lapsed on oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu suurema väärkohtlemise riskiga (Krug et al., 2002; WHO, n.d.-a):

  • Väärkohtlemine (sealhulgas vägivaldne karistamine): hõlmab füüsilist, seksuaalset ja vaimset vägivalda ning imikute, laste ja noorukite hooletussejätmist vanemate, hooldajate ja muude võimuorganite poolt, kõige sagedamini kodus, kuid ka sellistes kohtades nagu koolid ja lastekodud.
  • Kiusamine (sh küberkiusamine): on grupis toimuv ühe inimese süsteemne ja tahtlik kahjustamine või eiramine olukorras, milles ta on sunnitud viibima ja kus tal on raske end kaitsta.
  • See hõlmab korduvat verbaalset, füüsilist, psühholoogilist või sotsiaalset kahju ning leiab sageli aset koolides ja muudes keskkondades, kus lapsed kogunevad ning internetis.
  • Noorte vägivald: see on koondunud 10-29-aastaste laste ja noorte täiskasvanute hulka. See toimub kõige sagedamini tuttavate ja võõraste inimeste vahel, hõlmab kiusamist ning füüsilist rünnakut relvadega (näiteks püssid ja noad) või ilma ning võib hõlmata jõuguvägivalda.
  • Lähisuhtevägivald (või perevägivald): hõlmab füüsilist, seksuaalset ja emotsionaalset vägivalda intiimpartneri või endise partneri poolt. Kuigi ka mehed võivad ohvrid olla, mõjutab lähisuhtevägivald ebaproportsionaalselt palju naisi. See esineb sageli tüdrukute vastu lapsabielude ja varajaste/sunnitud abielude kaudu. Romantiliselt kaasatud, kuid vallaliste noorukite seas nimetatakse seda mõnikord „suhtevägivallaks‟.
  • Seksuaalvägivald: see hõlmab ilma nõusolekuta lõpule viidud või üritatud seksuaalset kontakti ja seksuaalset laadi tegusid, mis ei hõlma kontakti (näiteks piilumine või seksuaalne ahistamine, täiskasvanu ja lapse veebisuhtlus seksuaalsel eesmärgil, jälitamine, doksimine, kättemaksuporno); seksuaalse inimkaubanduse tegusid, mis on toime pandud isiku vastu, kes ei ole võimeline nõusolekut andma või sellest keelduma; ja veebipõhist ärakasutamist.
  • Vaimne vägivald: see hõlmab lapse liikumise piiramist, halvustamist, naeruvääristamist, ähvardusi ja hirmutamist, diskrimineerimist, tõrjumist ning muid vaenuliku kohtlemise mittefüüsilisi vorme.

Kui see on suunatud tüdrukute või poiste vastu nende bioloogilise soo või soolise identiteedi tõttu, võib mõni neist vägivallaliikidest kujutada endast ka soolist vägivalda

VIITED

Butchart, A., Phinney, A., Check, P., & Villaveces, A. (Eds.). (2004). Preventing violence: A guide to implementing the recommendations of the World report on violence and health. Geneva: Department of Injuries and Violence Prevention, WHO. Retrieved from https://www.who.int/publications/i/item/9241592079

Council of Europe. (2011). Council of Europe Convention on preventing and combating violence against women and domestic violence [Data set]. https://doi.org/10.1163/2210-7975_HRD-9953-2014005

Krug, E. G., Dahlberg, L. L., Mercy, J. A., Zwi, A. B., & Lozano, R. (Eds.). (2002). World report on violence and health. Genève: Organisation mondiale de la santé. Retrieved from https://www.who.int/publications/i/item/9241545615

Soo, K., Kalmus, V., & Ainsaar, M. (2015). Eesti õpetajate roll laste internetikasutuse sotsiaalses vahendamises. Eesti Haridusteaduste Ajakiri. Estonian Journal of Education, 3(2), 156–185. https://doi.org/10.12697/eha.2015.3.2.06

United Nations. (2014). Guidelines for Producing Statistics on Violence against Women—Statistical Surveys. New York: United Nations. Retrieved from https://unstats.un.org/unsd/gender/docs/guidelines_statistics_vaw.pdf

WHO. (n.d.-a). Violence against children. Retrieved 29 September 2022, from https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/violence-against-children

WHO. (2022). WHO Violence Prevention Unit: Approach, Objectives and Activities 2022-2026. WHO. Retrieved from https://www.who.int/publications/m/item/who-violence-prevention-unit–approach–objectives-and-activities–2022-2026

Share this Doc

4. VÄGIVALD

Or copy link

CONTENTS