11.1. HOMO-/TRANS-/BIVAENULIKUD NALJAD JA MIKROAGRESSIOONID

11.1.1. SISSEJUHATUS

Turvalise keskkonna loomiseks on oluline kasutada kaasavat keelt. Me peaksime alati suutma mõelda, kas see, mida me ütleme, teeb kellelegi haiget. Nii õpetajad kui eakaaslased võivad mõnikord teha homofoobset/transfoobset nalja või kasutada homo-/transvaenulikke nimesid/solvanguid alandamise ja kiusamise vahendina. Need solvangud on suunatud erinevatele õpilastele sõltumata nende identiteedist. Nende naljade ja solvangute levik loob keskkonna, mis on vaenulik ja ebaturvaline ning õpilased võivad iga normist erinevust ebasoovitavaks pidada, mis piirab nende tervislikku arengut ja inimeste erinevuste tajumist normaalse ning rikastavana.

Solvangud ja naljad on igas kultuuris sügavalt häbimärgistamise kaudu juurdunud ja see toimib mitmel tasandil:

• Institutsionaalne tasand: struktuurne diskrimineerimine, seadused, normid, traditsioonid, keel, meedia
  • Poliitikud peaksid homo-/transvaenulikud seadused kehtetuks tunnistama (abielu ainult meeste ja naiste jaoks, trans* inimeste sundsteriliseerimine).
• Interpersonaalne tasand: inimestevaheline diskrimineerimine, suhtevägivald, kiusamine, vihakõne, homo-/trans-/bivaenulikud naljad.
  • Me kõik peaksime pöörama rohkem tähelepanu meie ümber toimuvale. Kui näeme vägivalda LGBTQ+ inimeste vastu, peaksime nende eest seisma.
  • Vanemad ja õpetajad peavad looma turvalise ruumi LGBTQ+ lastele ja noortele.
  • Igasuguse diskrimineerimise ja vägivalla suhtes kehtib nulltolerants. Kiusamise peatamiseks tuleb olukorda sekkuda.
• Individuaalne tasand: enesele sisendatud homo-/bi-/transvaen, vaimse tervise probleemid, oma identiteedi eitamine.
  • Me peame olema teadlikud sellest, milliste konkreetsete probleemide ja väljakutsetega LGBTQ+ noored võivad ühiskondlike normide ja nende identiteedi häbimärgistamise tõttu silmitsi seista.

„Koolid peavad pakkuma tervislikku ja turvalist õpikeskkonda. Iga õpilane, kes käib koolis, peab olema võimeline arendama oma täielikku potentsiaali ja olla kaitstud igasuguse kiusamise või vägivalla eest. Kaasamis- ja toetusmeetmed võivad olla eriti kasulikud, et vältida transsooliste ja mittebinaarsete õpilaste kiusamist, ahistamist, diskrimineerimist, homovaenu, transvaenu või tõrjutust.‟ (Gouvernement du Québec 2021).

11.1.2. TEEMA ARENDUS

Homovaen on igasugune negatiivne suhtumine, mis võib viia lesbide, geide või biseksuaalsete inimeste või mis tahes muu seksuaalse orientatsiooniga inimeste või selliste isikute otsese või kaudse tõrjumiseni ja diskrimineerimiseni, kelle välimus või käitumine ei vasta stereotüüpidele, mis on seotud nende sünniga määratud sooga (Gouvernement du Québec, 2021).

Transvaen on igasugune negatiivne suhtumine, mis võib otseselt või kaudselt viia trans inimeste või mis tahes isiku, kelle välimus või käitumine ei vasta sünnihetkel määratud meessoo või naissoo stereotüüpidele, tõrjumisele ja diskrimineerimisele. Valede asesõnade või eesnimede sihipärane kasutamine kas asjaomase isiku juuresolekul või puudumisel on transfoobia näide (Gouvernement du Québec 2021).

Ebatäpne termin homofoobia on tänapäeval suhteliselt laialt levinud ja seda võib pidada rahvakeelseks terminiks, mis kirjeldab eelarvamusi ja mitmesuguseid sallimatuse vorme, mis on seotud mitte-heteroseksuaalsete inimeste diskrimineerimise ja häbimärgistamisega. Ajapikku tuletati terminist homofoobia terminid bifoobia ja transfoobia, et kirjeldada nende rühmade vastu suunatud eelarvamuste konkreetseid vorme. Kuigi mõiste viitab foobiale, st hirmule, ei ole see selles osas tehniliselt täpne ja seetõttu asendatakse see sagedamini mõistega homovaen (bivaen, transvaen).

Terminit homofoobia kasutas akadeemilises kirjanduses esmakordselt psühholoog George Weinberg, kes avaldas selle oma 1972. aasta teoses „Society and the Healthy Homosexual‟. Hiljem selgitas Weinberg 1998. aastal Herekile antud intervjuus, et ta lõi selle termini, et väljendada hirmu homoseksuaalsete inimeste suhtes koos hirmuga nakatumise (HIV) ees ja hirmuga õõnestada väärtusi, mille eest nad võitlesid – kodu ja perekond.

Tänapäeval on see mõiste juba laialt levinud ja seda võib kasutada negatiivsete hoiakute nimetamiseks mitteheteroseksuaalsete inimeste või mitteheteroseksuaalsuse suhtes, mis võivad võtta mitmesuguseid kaudseid või selgesõnalisi vorme, sealhulgas vastumeelsust, vastikust, hirmu või vihkamist (Goldberg, 2016, viidatud Pitoak, 2020). Kuna homofoobia on Euroopa Liidus endiselt laialt levinud sallimatuse vorm, on Euroopa Parlament välja andnud mitu dokumenti, milles seda küsimust käsitleb. Euroopa Parlamendi sõnul võib homofoobiat määratleda kui ebaratsionaalset hirmu ja vihkamist homoseksuaalsuse ning lesbide, geide, biseksuaalsete ja transsooliste inimeste suhtes, mis põhineb rassismi, ksenofoobia, antisemitismi ja seksismi sarnastel eelarvamustel.

Keel ja homo-/trans-/bivaenulikud naljad ning märkused võivad olla märk eelarvamustest klassi mitte-cis ja mitte-heteroseksuaalsete inimeste vastu. Homovaenulik keel viib eelarvamused igapäevasesse suhtlusesse. Isegi kui eelarvamusi ei kasutata konkreetsete õpilaste vastu, loovad nad vaenuliku keskkonna, milles üksikud õpilased võivad end ebamugavalt tunda. Homovaenulik keelekasutus on LGBTQ+-ga seotud sõnad, mida kasutatakse tegevuste, asjade või teiste inimeste kirjeldamiseks (ei ole otseselt seotud seksuaalkäitumise ja orientatsiooni või sooga) ning millel on antud kontekstis negatiivne varjund. Selliste sõnade tähendust tuleks õpilastega arutada, et teada saada, kuidas nad neid mõistavad ja kas nad tajuvad neid negatiivselt (ja seetõttu kasutavad neid solvavas tähenduses). Isegi kui õpilased tajuvad neid sõnu neutraalsemas tähenduses, on oluline mõista, et neid kasutades võivad nad tahtmatult geisid, biseksuaalseid ja transsoolisi inimesi solvata (Smetáčková, 2009).

Vaimne tervis, mikroagressioonid

Homo-/trans-/bivaenulikud naljad ja märkused ei mõjuta mitte ainult klassiruumi kliimat, vaid ka inimeste vaimset tervist. On leitud, et diskrimineerivad kommentaarid ja heteroseksism on seotud seksuaalvähemuste psühholoogilise stressiga (Craney, Watson, Brownfield, & Flores, 2018; Szymanski & Mikorski, 2016).

Seksuaalvähemuste ja heteroseksuaalsete noorte vaimse tervise erinevusi seletatakse sageli diskrimineerivate kogemuste ja tõrjutusega. Kuigi paljud uuringud keskenduvad selgesõnalisele tagakiusamisele, on seksuaalvähemuste noorte vastu suunatud vaevu hoomatava, igapäevase diskrimineerimise (mikroagressiooni) tagajärjed suures osas vähe uuritud (Kaufman et al. 2017).

Sisuliselt on mikroagressioonid erinevat tüüpi igapäevased kokkupuuted vaevu hoomatava diskrimineerimisega, mida erinevad tähtsusetuks muudetud rühmadesse kuuluvad inimesed oma elu jooksul kogevad (Sue et al., 2007). Mõned mikroagressioonid võivad olla teadvustamata (st pahategija isegi ei tea, et ta midagi tegi), samas kui mõned mikroagressioonid võivad olla tahtmatud (st kurjategija võib olla teadlik oma tegudest, kuid ei pruugi aru saada, millist negatiivset mõju nad inimestele avaldavad).

Mikroagressioonide kohta lisateabe saamiseks lugege mikroagressioonide teemat.

Koolikeskkonnas on hea jälgida ja analüüsida, milliseid nalju klassiruumides tehakse. Sageli võivad lihtsalt naljad olla signaalid kiusamisest selle esimestes etappides, st siis, kui selle vastu on kõige parem tegutseda. Ärge jätke seda tähelepanuta, küsige õpilastelt, miks nad selliseid nalju teevad ja mida nad arvavad, et need tähendavad. Avatud homo-/trans-/bivaenulikud naljad on grupi normide suur ületamine ja neid ei tohiks koolis esineda. Kool ei tohiks neid lubada teha isegi õpilastel ja eriti ei tohiks neid teha õpetajad.

Kui need, kes teevad selliseid sobimatuid nalju, ei ole lihtsalt teadlikud, et need on sobimatud, soovitame lisada ennetusprogrammi, mis tutvustab LGBTQ+ teemasid ja lisab konteksti. Selline programm peaks sisaldama selgitust LGBTQ+ teemade kohta ja looma empaatiavõime LGBTQ+ inimeste suhtes – nt läbi lugude lugemise, dokumentaalfilmide vaatamise või arutelu. Kui naljad pärast sellist programmi ei lõpe, on soovitatav koostöös kooli nõustajaga nende levitajatega individuaalselt tööd teha.

Kui ebasobivad naljad on mõeldud tõeliselt homo-/trans-/bivaenulikult või isegi ründavad konkreetseid õpilasi, tuleb koostöös kooli nõustajaga teha koostööd asjaomaste isikutega individuaalselt.

– 11.1.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIVAD OLUKORRAD –

Siia võib lisada kõik eespool nimetatud mikroagressioonide olukorrad.

Vähemuses või halvemas olukorras olevate inimeste või kogukondade üle nalja tegemine on kahjulik. Naljad õõnestavad eneseväärikust, tekitavad hirmu ja mõjutavad negatiivselt lapse õppimisvõimet. Ebasobivad naljad võivad viia enesekahtluse ja käitumise piiramiseni, varjates seda, milline ma tegelikult olen ja kuidas end tunnen.

11.1.4. HEAD NÄITED

Kuna lesbid, geid, biseksuaalsed ja transsoolised noored on osa kõigist kogukondadest ja elavad kõikides piirkondades, peaksid nende vajadused olema kaasatud kõikidesse noorsooteenustesse. Homo-/trans-/bivaenulike naljade ja märkuste vältimiseks oma koolis saate teha järgmist:

Suurendada teadlikkust ja arusaamist seksuaalse orientatsiooni, sooidentiteedi ning soolise eneseväljendusega seotud küsimustest. Ideaalis kaasatakse kooli huvirühmi, nagu õpetajad, koolitöötajad, õpilased ja lapsevanemad. Seda saab teha mitme sammuga (O’Brien, & McEvoy, 2010; Pawlak, 2018):

• LGBTQ+ organisatsiooni korraldatud koolituse kaudu tutvustades õpetajatele seksuaalse orientatsiooni ja sooidentiteedi küsimusi.
• SOGIE (seksuaalne orientatsioon, sooidentiteet ja -väljendus) teemade kaasamisega õppekavasse, kaasavaid õpikuid ja materjale kasutades
• Luues koolipoliitika, mis käsitleb diskrimineerimist, ahistamist ja vägivalda SOGIE alusel.
• Arendades kooli suunamis- ja nõustamisvõimalusi, et tagada õpilastele võimalus teatada homo-/bi-/transvaenulikest sündmustest ja abi saada.

Õpetage lastele empaatiat. Selgitage neile, et naljad võivad haiget teha. Või veel parem, õpetage neile, et kui nali teeb haiget, siis see pole nali, vaid vägivald. Võiksite kasutada filme või muid lugusid, et tekitada empaatiat LGBTQ+ inimeste suhtes.

Kui kuulete lapsi ebasobivaid nalju tegemas, reageerige. Saate koos arutada, mis nalja juures sobimatu oli. Julgustage lapsi koos oma eakaaslastega mõtlema ja naljade asjakohasuse üle arutama. Julgustage lapsi teiste eest seisma, kui keegi nende üle nalja heidab. Enda ja teiste eest seismine on vägivalla, ksenofoobia ja kiusamise ennetamine.

Kuidas homo-/bi-/transvaenu vastu sõna võtta?

• Sekkuge. Astuge eelarvamuslike märkuste vastu välja iga kord, ilma eranditeta.
• Seadke kahtluse alla. Küsige lihtsaid küsimusi, et teada saada, miks kommentaar tehti ja kuidas seda käsitleda.
• Harige. Selgitage, miks sõna või fraas on haavav või solvav ja julgustage kõnelejat erinevat keelekasutust eelistama. Aidake õpilastel kavatsusi ja mõju eristada.
• Korrake. Kui ühe inimese hääl on võimas, siis häälekogumiga saab muutusi esile kutsuda. (Learning for justice 2021)

11.1.5. ALLIKAD

Craney, R. S., Watson, L. B., Brownfield, J., & Flores, M. J. (2018). Bisexual women’s discriminatory experiences and psychological distress: Exploring the roles of coping and LGBTQ community connectedness. Psychology of Sexual Orientation and Gender Diversity, 5, 324–337. http://dx.doi.org/10.1037/sgd0000276

Gouvernement du Québec (2021) Improved understanding and practices for sexual and gender diversity in schools: guide for educational institutions. Gouvernement du Québec, Ministère de l’Éducation.

Kaufman, T. M. L., et al. (2017). “Microaggressions and depressive symptoms in sexual minority youth: The roles of rumination and social support.” Psychology of Sexual Orientation and Gender Diversity 4(2): 184-192.

Learning for Justice. (2021). Best practices for serving LGBTQ students: A Teaching Tolerance guide. Southern Poverty Law Centre, Alabama, USA.

Meyer, I. H. (2003). “Prejudice, social stress, and mental health in lesbian, gay, and bisexual populations: conceptual issues and research evidence.” Psychol Bull 129 (5), 674-697.

Nadal, K. L. (2014). “Stop Saying “That’s So Gay!”: 6 Types of Microaggressions That Harm LGBTQ People.” Psychology benefits.org

Nadal, K. L., Skolnik, A., & Wong, Y. (2012). Interpersonal and systemic microaggressions: Psychological impacts on transgender individuals and communities. Journal of LGBT Issues in Counseling, 6(1), 55-82.

Nadal, K. L. Issa, M., Leon, J., Meterko, V., Wideman, M., & Wong, Y. (2011). Sexual orientation microaggressions: “Death by a thousand cuts” for lesbian, gay, and bisexual youth. Journal of LGBT Youth, 8(3), 1-26.

O’Brien, C. A., & McEvoy, O. (2010). Addressing homophobia. Guidelines for the youth sector in Ireland. Belong to youth services. Ireland.

Pawlak, P. (2018). School-Related Violence and Bullying on the Basis of Sexual Orientation and Gender Identity or Expression (SOGIE): Synthesis Report on China, the Philippines, Thailand and Viet Nam. UNESCO Bangkok.

Pitoňák, M. (2017). Mental health in non-heterosexuals: Minority stress theory and related explanation frameworks review. Mental Health & Prevention, 5, 63-73. https://doi.org/10.1016/j.mhp.2016.10.002

Sue, D. W., Capodilupo, C. M., Torino, G. C., Bucceri, J. M., Holder, A. M., Nadal, K. L., & Esquilin, M. E. (2007). Racial microaggressions in everyday life: Implications for counseling. The American Psychologist, 62(4), 271-286.

Smetáčková, I., & Braun, R. (2009). Homofobie v žákovských kolektivech: homofobní obtěžování a šikana na základních a středních školách-jak se projevuje a jak se proti ní bránit: doplňkový výukový materiál pro ZŠ a SŠ včetně didaktické aplikace tématu. Úřad vlády České republiky.

Szymanski, D. M., & Mikorski, R. (2016). External and internalized heterosexism, meaning in life, and psychological distress. Psychology of Sexual Orientation and Gender Diversity, 3, 265–274. http://dx.doi.org/10.1037/sgd0000182