9.1. HEGEMOONILINE MEHELIKKUS JA HETEROSEKSISM

9.1.1. SISSEJUHATUS

Esiteks peame arvestama, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon, mis määrab meie soost lähtuvalt käitumise, hoiakud, väärtused, ootused jne, mida peetakse pigem meestele (ehk mehelikuks) või pigem naistele (ehk naiselikuks) iseloomulikuks (Whitehead et al., 2012). See binaarne konstruktsioon on lisaks teiste sugude/identiteetide (mittebinaarsed, queer’id, intersoolised inimesed jne) väljajätmisele, rajatud ebavõrdsetel alustel, kus mehelikkust või sellele sobivaks peetud omadusi hinnatakse rohkem kui neid, mida peetakse naiselikuks.

Lisateavet saate lugeda sooidentiteedi teemast.

See ei ole mõjutanud mitte ainult naisi, vaid on mõjutanud ja kahjustanud ka kõiki neid mehi, kes ei vasta sellele mehelikkuse stereotüübile, ja seksuaalvähemusi, kes neid koode ei järgi. See tuleneb sellest, et hegemooniline maskuliinsus on ehitatud nelja põhitelje ümber (Méndez, 2002):

1. Patriarhaalne ideoloogia, mille kohaselt on mehed need, kellel on võim ja kes õigustavad oma võimu teiste üle.
2. Individualism, mille kohaselt on „ideaalne inimene‟ selline, kes on iseseisev, ratsionaalne ja võimeline oma tahet maksma panema.
3. Teiste tõrjumine/allutamine, ehk nende, kes ei vasta sellele mehelikkuse ideele välja jätmine/allutamine
4. Heteroseksism, mis eeldab, et ideaalne seksuaalne orientatsioon on heteroseksuaalsus ning diskrimineerib ja kriminaliseerib kõik muud (nagu nt homo- või biseksuaalsus).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et hegemooniline mehelikkus ehitatakse peamiselt võrdsete vahel, eeldades patriarhaalsust ja lükates tagasi kõik, mis on naiselik. See on üles ehitatud naiste ja mis tahes seksuaalvähemuste eitamisest.

9.1.2. TEEMA ARENDUS

Aga kuidas me seda kõike õpime? Kuidas te hegemoonilist mehelikkust edasi annate? Kuidas me heteronormatiivsusest jagu saame?

Nagu me juba ütlesime, sotsialiseeritakse lapsi heteronormatiivses kultuuris, meie kontaktide kaudu teistega, meie keskkonna kaudu (meie perekonnas, koolis jne), meedia abil jne. Me eeldame ja sisendame järk-järgult, kuidas me peaksime olema, kuidas me peaksime käituma, tugevdades soolist binaarsust (naiselikkus/mehelikkus) ja premeerides hoiakuid, mida peetakse heteroseksuaalsusele tüüpiliseks

Seega juurutab ühiskond meile sellist kultuuri erinevate kanalite ja sõnumite kaudu. Näiteks poiste riietel on harva lilled, väikesed loomad, need pole roosad. Sel viisil sisendatakse lastele, milliseid riideid nad peaksid või ei peaks kandma. Või näiteks, kui me ütleme poisile, et „poisid ei nuta‟, siis me kujundame tema iseloomu, öeldes talle, mida ta peaks või ei peaks tegema või kuidas ta peaks või ei peaks käituma. Või kui tüdruk tahab mängida jalgpalli ja riietub poisilikult ning tema eakaaslased hakkavad teda poisilikuks nimetama, siis annavad nad edasi ettekujutuse sellest, mis on tema soo jaoks vastuvõetav käitumine ja mis mitte.

Selline sotsialiseerimine, mis kehtestab, millised on hegemoonilised tavad, ja tugevdab normatiivseid väljendusi ning orientatsioone, mõjutab negatiivselt nende heaolu ja vaimset tervist, kes neile ei vasta, nagu lapsed ja noorukid, kes kuuluvad seksuaalvähemustesse (geid, lesbid, biseksuaalsed inimesed, kväärid jne) (Flores, Abboud, & Barroso, 2019). Tegelikult on uuringud näidanud, et mõned neist mõjudest on: kehvemad akadeemilised tulemused, psühholoogiline mure, depressioon, madal enesehinnang ja isegi ainete kuritarvitamine (Bauermeister et al., 2017).

Viimastel aastatel on õnneks suurenenud teadlikkus heteronormatiivsest süsteemist, milles me elame ja seetõttu on selle järgimine vähenenud. See võimaldab inimestel end üha enam vabalt väljendada ja mitte järgida juba mainitud jäikasid koode.

Vanematena on aga oluline olla teadlik omaenda stereotüüpidest ja eeldustest ning säilitada oma lastega avatud suhtlus kõiges, mis on seotud seksi ja seksuaalsusega. See võib aidata neil saada konkreetset teavet, mida nad vajavad, et nad teaksid, et see, mida nad tunnevad, ei ole imelik või haruldane, või aidata neil toime tulla oma seksuaalse sotsialiseerumisega ja parandada nende heaolu (Flores & Barroso, 2017).

– 9.1.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIVAD OLUKORRAD –

Kujutage ette, et te lähete koos oma tütrega perekondlikule kokkutulekule ja kui te kohale jõuate, küsivad kõik teie 15-aastase tütre (Laura) käest, kas tal on juba poiss-sõpra olnud. Te jälgite oma tütre ebamugavustunnet ja kurbust ning kommenteerite: „Ta on veel noor, tal on aega paljude poistega kohtuda, ärge ülekoormake teda.‟: Kui te koju tagasi tulete, on ta ikka veel masendunud ja praktiliselt ei räägi. Kui märkate, et midagi ei ole õigesti, siis istute tema juurde ja küsite, mis toimub. Ta tunnistab, et ta ei tea, kas talle meeldivad poisid või tüdrukud, et ta ei ole nagu teised ning et temaga on midagi valesti, sest kõigile tema sõpradele meeldivad poisid ja kodus küsitakse alati poiss-sõprade kohta. Soovitatav oleks, et sel ajal vabandaksite oma vea eest, et oletasite, et talle meeldivad poisid, ilma et oleksite talt seda küsinud, ja selgitaksite, et on palju rohkem inimesi, kellele meeldivad poisid ja tüdrukud või ainult tüdrukud, või et võib-olla ei meeldi neile keegi ja et selles pole midagi halba. Pärast seda, kui te ei tea, mida edasi teha võiksite: proovige otsida internetist või sotsiaalvõrgustikest LGBTQ+ viidete kohta, et teie laps ei tunneks end kehvasti, ja vaadake, et tal oleks eeskujusid; või uurige, kas teie linnas/külas on mõni LGBTQ+ grupp.

9.1.4. HEAD NÄITED

Vanematena on oluline, et te arvestaksite mitmete aspektidega:

• Te peate püüdma näidata ja normaliseerida erinevaid seksuaalseid identiteete ja orientatsioone. Eeldamata mingil juhul, et teie laps on cis (tema sünnil määratud sugu vastab tema sooidentiteedile) või heteroseksuaalne. Seetõttu on oluline pöörata tähelepanu oma keelele, oletustele, küsimustele (näiteks, selle asemel, et küsida, kas neil on poiss-/ tüdruksõber, peaksite kasutama neutraalset keelt, näiteks „kas sa kohtud kellegagi?‟)
• Püüdke teha asjad oma lastele lihtsamaks, et nad saaksid riietuda oma äranägemise järgi (järgimata soolisi ettekirjutusi), harrastada erinevaid hobisid, st väljendada end vabalt ükskõik millisel viisil (ja tunnustada nende julgust, kui see seab valitsevad soorollid kahtluse alla).
• Olge huvitatud nende muredest ja tunnetest ning kui on asju, millest te ei saa aru, esitage neile küsimusi või otsige teavet, alati avatud ja lugupidava suhtumisega.

9.1.5. ALLIKAD

Bauermeister, J., Connochie, D., Jadwin-Cakmak, L., & Meanley, S. (2017). Gender policing during childhood and the psychological well-being of young adult sexual minority men. American Journal of Men’s Health, 11(3), 693–701. doi:10.1177/ 1557988316680938

Connell, R. W., & Messerschmidt, J. W. (2005). Hegemonic masculinity: Rethinking the concept. Gender & society, 19(6), 829-859.

Flores, D., Abboud, S., & Barroso, J. (2019) Hegemonic Masculinity During Parent-Child Sex Communication with Sexual Minority Male Adolescents. American Journal of Sexuality Education, 14(4), 417-439. DOI: 10.1080/15546128.2019.1626312

Flores, D., & Barroso, J. (2017). 21st century parent–child sex communication in the United States: A process review. The Journal of Sex Research, 54(4-5), 532-548.

Ingraham, C. (1994). The heterosexual imaginary: Feminist sociology and theories of gender. Sociological theory, 203-219.

Méndez, L. B. (2002). Masculinidad hegemónica e identidad masculina. Dossiers feministes, 7-35.

Whitehead, J. C., Thomas, J., Forkner, B., & LaMonica, D. (2012). Reluctant gatekeepers: ‘Trans-positive’ practitioners and the social construction of sex and gender. Journal of Gender Studies, 21(4), 387-400.