9. KESKKONNAMÕJUD

9.1. SISSEJUHATUS

Inimene tegutseb vastavalt oma reaalsustajule. See taju võib sõltuda paljudest teguritest, mis tähendab, et inimesed võivad reageerida samale olukorrale väga erinevalt. Individuaalsel tasandil on suur hulk kognitiivseid eelarvamusi, mis meid iga päev mõjutavad. Neist kolm kõige levinumat on:

• Kinnituse kallutatus: see viitab kalduvusele otsida, soosida, tõlgendada või meenutada teavet viisil, mis kinnitab midagi, mida me oleme juba otsustanud, või mis soosib pikaajalisi uskumusi ja eeldusi.
• Valikuline vaatlemise kallutatus: see tekib siis, kui me suuname oma tähelepanu millelegi, mis põhineb meie ootustel, ja jätame ülejäänud teabe tähelepanuta.
• Kättesaadavuse heuristika: on kalduvus tugineda otsuste tegemisel kohe meelde tulevatele näidetele.

Rühmatasandil on teadaolevalt ka muud tegurid, mis mõjutavad oluliselt reaalsuse tajumist ja otsuste tegemist, näiteks enamuse mõju vähemustele vastavusprotsessis või sotsiaalse surve kaudu.

Selles juhendi teemas keskendume kolmele võtmemõistele, mis mõjutavad meid pidevalt ka meie keskkonna tajumisel ja käitumisel ühel või teisel viisil: stereotüübid, eelarvamused ja diskrimineerimine. Kõigepealt vaatame, kuidas need meid üldiselt mõjutavad. Kogu juhendis kirjeldame, kuidas neid kohaldatakse konkreetsete elanikkonnarühmade suhtes, mis aitab meil mõista teisi olulisi mõisteid 9-15-aastaste laste jaoks, mis aitab neil luua tervislikke inimestevahelisi suhteid oma eakaaslaste rühmades.

9.2. TEEMA ARENDUS

9.2.1. Stereotüübid

Kognitiivsest vaatepunktist lähtudes koosneb stereotüüp jagatud uskumuste kogumist rühmaliikmete omaduste, isikuomaduste ja käitumise kohta (Hamilton & Sherman, 1994), mistõttu uskumused on struktureeritud ja omavahel seotud. Stereotüübid hõlmavad nii isiksuseomadusi kui ka käitumisviise, füüsilisi omadusi, rolle, elukutseid jne ning neid peetakse kategooriateks, mis tagavad sotsiaalse keskkonna sidususe (Tajfel, 1969). Stereotüüpset eelarvamust peetakse kognitiivse võimekuse piiranguks teabe töötlemisel.

Stereotüüpe ei saa eraldada sotsiaalsest ja kultuurilisest kontekstist, milles nad eksisteerivad. Need on paljude inimeste ühisvara. Lisaks sellele tulenevad need suurte sotsiaalsete rühmade või üksuste vahelistest suhetest ja on nende kaudu struktureeritud. Vaatamata individuaalsetele erinevustele on stereotüübid kultuuris laialt levinud. Neid võib käsitada sotsiaalselt jagatud kategooriatena, mis ületavad üksikisiku piirid ja mida omandatakse peamiselt sotsialiseerumise kaudu.

Stereotüüpidel on funktsioonid nii individuaalsel kui ka sotsiaalsel tasandil. Individuaalsed funktsioonid (Tajfel, 1984) on:

1. Süstematiseerida ja lihtsustada väljastpoolt tulevate stiimulite keerukust ja mitmekesisust (Huici, 1999; Morales & Moyá, 1996). Selline kategoriseerimisprotsess viib selleni, et inimesed tajuvad teiste rühmade liikmeid ja oma rühma liikmeid erinevalt. See tähendaks, et oma rühma (sisegrupp) liikmeid tajutakse sarnastena, st, et tajutakse, et neil on mitmeid ühiseid omadusi, samas kui teise rühma (välisgrupp) liikmetel tajutakse väga palju erinevaid omadusi sisegrupi liikmete omadest. Asjaolu, et me näeme end sisegrupi liikmetega palju sarnasematena kui välisgrupi liikmetega, tekitab nn „sisegrupi onupojapoliitika‟, st kalduvuse eelistada oma rühma inimesi välisrühma kuuluvate inimeste ees.
2. Kaitske üksikisiku väärtussüsteemi. Asjaolu, et stereotüübid on jagatud, tähendab, et neid on lihtne kinnistada ja seetõttu oleks vaja palju teavet ning tõendeid stereotüübi tagasi- või ümberlükkamiseks, kuid vähe teavet selle kinnitamiseks. See tähendab, et stereotüüpide muutmisele osutub vastupanu, eriti kui stereotüüp viitab rühmale või kategooriale, mida inimene kõrgelt hindab (Campbell, 1967; Morales & Moyá, 1996b).

Nagu näha joonisel 11, on stereotüüpide sotsiaalsed funktsioonid (Tajfel, 1984) järgmised:

Joonis 11. Stereotüüpide sotsiaalsed funktsioonid

1. Need võimaldavad seletada sotsiaalset tegelikkust ja selle põhjuslikkust, st nad aitavad seletada ja ratsionaliseerida sotsiaalseid fakte. Stereotüübid on sotsiaalselt konstrueeritud, et omistada sama rühma liikmetele omadusi nende vähemalt pealiskaudselt sarnaste tunnuste alusel.
2. Õigustades käitumist teiste rühmade liikmete suhtes. Kui me arvame, et teatud sotsiaalsetel rühmadel on negatiivsed omadused (nende stereotüüp on negatiivne), siis hakkame nende suhtes käituma vastavalt sellele stereotüübile ja seega õigustame ise oma käitumist stereotüübiga. Näiteks kui me arvame, et jätkuv kontakt homoseksuaalse inimesega võib tekitada teises inimeses tunnet, et ta tunneb samuti samasooliste inimeste suhtes atraktiivsust, siis me pigem ei suhtle temaga või ei paku talle abi, kui ta seda vajab, see raskendab tema integreerumist ühiskonda. Sellist abi pakkumisest keelduvat käitumist õigustatakse hirmuga homoseksuaalseks muutumise ees. Sel viisil õigustaksime oma suhtumist ja käitumist stereotüüpse homoseksuaalsete inimeste rühma suhtes.
3. Oma grupis positiivse identiteedi säilitamine, eriti olukordades, kus väljakujunenud sotsiaalne kord, st status quo, on ohus (Campbell, 1967). Isegi olukordades, kus rühmadevaheline võrdsust pooldav uskumus on ülekaalus, võib rühmade positiivset sotsiaalset erisust saavutada, eelistades sisegruppi kõige olulisemates mõõtmetes, aga andes ka välisgrupile positiivsust, kuid vähem olulistes mõõtmetes, nii et sisegrupi üleolek säilib.

Sotsiaalsete rühmade tajumist vastavalt erinevate stereotüüpide olemasolule saab seletada nn stereotüüpide sisumudeli abil. Selle mudeli kohaselt hindavad inimesed oma tegelikkust vastavalt sellele, mida autorid nimetavad soojuseks ja pädevuseks. Soojus võimaldab meil tõlgendada teiste inimeste kavatsusi meie suhtes ja koosneb sellistest omadustest nagu usaldusväärsus, siirus, headus, kiindumus jne. Kompetentsus võimaldab meil liigitada teiste inimeste võimet saavutada oma kavatsusi või eesmärke ning hõlmab selliseid tunnuseid nagu tõhusus, pädevus, enesekindlus, intelligentsus jne. Sõltuvalt rühma liikmete tajutavast soojusest ja pädevusest reageerivad inimesed sellele rühmale emotsionaalselt erinevalt. Eelarvamusi käsitlevas osas käsitleme võimalikke kombinatsioone lähemalt.

9.2.2. Eelarvamused

Eelarvamusi peetakse hoiakuks, millel on peamiselt tundmuslik komponent ja mis põhineb stereotüüpidel. Üldiselt on nendega seotud negatiivne hinnang rühmadele, millele need viitavad (Akrami, Ekehammar, & Araya, 2006; Allport, 1954; Devine, 1989), kuigi mõnel juhul võivad sellised hinnangud olla ka positiivsed, nagu näiteks tänapäeva (vaevu hoomatav, varjatud) eelarvamuse vormide puhul (Akrami, Ekehammar, & Araya, 2006; Allport, 1954; Devine, 1989), mida selgitatakse allpool.

Seega on demokraatlike süsteemide edendatavad kaasaegsed sallivuse ja mittediskrimineerimise väärtused täheldanud, et tänapäeval ei ole olemas mitte ainult klassikalised eelarvamused, mida iseloomustatakse vaenuliku ja avalikuna vaid ka muud vähem avalikud väljendusviisid. Pettigrew ja Meertens (1995) eristasid nende põhimõtete kohaselt vaevu hoomatava ja sügava eelarvamuse mõisteid.

1. Sügav eelarvamus: kõik negatiivse suhtumise otsesed ja vaenulikud väljendused vähemusrühmade liikmete suhtes, mis väljenduvad ohu- ja tagasilükkamistundes ning keeldumises luua isiklikke kontakte vähemusrühmade liikmetega.
2. Vaevu hoomatav eelarvamus: see väljendub kaudsete, kaugemate ja sotsiaalsemalt kohandatud eelarvamuse vormide kaudu, mis tulenevad grupi enda traditsiooniliste väärtuste kaitsmisest koos mõttega, et teatud rühmad ei austa neid. Kultuurierinevuste liialdamine, et õigustada ebasoodsas olukorras olevate sotsiaalsete rühmade liikmete halvemat positsiooni ja positiivsete emotsioonide eitamine nende liikmete suhtes on kaks teist keskset eelarvamuse tüüpi. Mõnikord väljenduvad vaevu hoomatavad eelarvamused stereotüüpide kaudu, mis esmapilgul tunduvad teise rühma kuuluvate inimeste jaoks positiivsed, kuid mis asetavad nad sotsiaalselt hinnatud omaduste poolest vähemusse või devalveeritud staatusesse. On märgatud, et üks ja sama inimene võib omada mõlemat tüüpi eelarvamusi.

Tulles tagasi stereotüüpide sisumudeli juurde (Fiske et al., 2002), võib tajutud soojuse ja pädevuse kombinatsioon viia nelja prototüüpse emotsionaalse reaktsioonini:

1. Haletsus (kõrge soojus ja madal pädevus). Madala staatusega rühmad, keda peetakse ebakompetentseteks, kuid samal ajal peetakse neid ka väga soojaks, tekitavad kaitsvaid eelarvamusi. Sellist emotsionaalset reaktsiooni tekitavate rühmade hulka kuuluvad näiteks eakad ja puuetega inimesed. Need rühmad kipuvad tekitama kaastunnet ja sümpaatiat (Weiner, 1980).
2. Kadedus (madal soojus ja kõrge pädevus). Pädevateks kuid külmaks peetavad sotsiaalsed rühmad tekitavad sageli kadedust ja armukadedust. Kadeduse positiivne külg on see, et selliseid rühmi peetakse väga pädevaks ja seega oma edu eest vastutavaks. Negatiivne külg on aga see, et samal ajal tajutakse, et neil puudub soojus, empaatia ja/või lugupidamine teiste suhtes, mistõttu peetakse nende kavatsusi vaenulikuks (Parrott & Smith, 1993). Kadetsev eelarvamus on üks võimalikke tooteid, mis võib tekkida sotsiaalse võrdlemise tulemusena, soodustades inimeste pahameelt, sest nad tunnevad end võrreldes teistega, keda hinnatakse oluliselt pädevamaks, ebasoodsas olukorras olevat (Smith, 2000).
3. Põlgamine (madal soojus ja madal pädevus). Kolmas võimalik kombinatsioon on rühmade tajumine ebapädevate ja külmade inimestena, mis põhjustab põlglikke eelarvamusi. Sellised rühmad kutsuvad sageli esile antipaatiat, mis tekitab viha, põlgust, vastikust, vihkamist ja pahameelt. Sellised emotsioonid tekivad selle põhjal, et neid inimesi peetakse vastutavaks kellegi teise negatiivsete tulemuste eest, justkui väidetakse, et nad on süüdi selles, kuidas asjad lähevad (Weiner, 1980). Lisaks peetakse neid inimesi sageli koormaks ülejäänud ühiskonnale, nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult.
4. Imetlus (kõrge soojus ja kõrge pädevus). Teatud sotsiaalseid rühmi tajutakse olevat kõrge staatusega, kuid neid ei peeta siiski sisegrupi konkurentideks, peamiselt seetõttu, et nad on kas väga domineerivad või kuna neid tajutakse liitlaste või lähedaste võrdlusrühmadena. Kuna neil on kõrge staatus, kuid neid peetakse ka ühiskonna võrdlusrühmaks, tekitavad nad imetlust ja uhkust.

Kokkuvõttes tähistavad eelarvamused negatiivsetest tunnetest tulenevaid hinnanguid üksikisikute või rühmade suhtes, mis on teistsuguse sotsiaalse kuuluvusega kui enda omad, mis tavaliselt põhjustavad tagasilükkamist. Eelarvamus on suhtumine, mis hõlmab hinnangulist mõõdet konkreetse sotsiaalse rühma suhtes. Stereotüübid on eelarvamuste aluseks ja viimased kipuvad väljenduma negatiivses käitumises, mida nimetatakse diskrimineerimiseks.

9.2.3. Diskrimineerimine

Diskrimineerimine on eelarvamuse käitumuslik komponent ja seega selle väline ilming (Simpson & Yinger, 1965). Seda võib määratleda kui subjekti või rühma ebavõrdset ja ebasoodsat kohtlemist eelarvamuste tõttu. Need ei ole ainult hinnangud või ebasoodsad tunded, vaid sallimatus, mis seisneb inimeste, kelle suhtes on eelarvamused tekkinud, tagasilükkamises ja/või välistamises.

Tavaliselt tuleneb diskrimineerimine eelarvamustest, kuid see seos ei ole alati automaatne, st võime leida isikuid, kellel on tugevad eelarvamused mingi rühma suhtes, kuid kes kontrollivad oma käitumist suhtlemisel selle rühma liikmetega ja seetõttu ei ilmuta diskrimineerivat käitumist. Samamoodi võib leida ka inimesi, kes ei ole mingi sotsiaalse rühma suhtes eelarvamustega, kuid kes käituvad diskrimineerivalt mingitel muudel välistel (seadused, normid jne) või sisemistel põhjustel.

Diskrimineerimise väljendumist mõjutavad paljud muutujad, nii et diskrimineeriv käitumine avaldub suuremal või vähemal määral sõltuvalt neist muutujatest. Muutujatest, mis võivad seda diskrimineerimise väljendust soodustada, tuleb esile tõsta konkurentsi- ja konfliktiolukordade olemasolu ja eriti neid, kus asjaomastel rühmadel on ebavõrdne staatus. Selles kontekstis näib diskrimineerimine olevat lahendus võimuküsimusele. Teisest küljest, ja õnneks, on olemas ka tegurid, mis vähendavad diskrimineerimist, nimelt sotsiaalne surve (Dovidio, & Gaertner, 1986) ja sisemine motivatsioon (Dunton & Fazio, 1997; Plant & Devine, 1998).

Diskrimineerimise mõjudena on diskrimineeritavatel inimestel leitud negatiivseid emotsionaalseid seisundeid, nagu stress, agressiivsus, depressioon. Kuid laiemalt võttes kujutab diskrimineerimine endast rünnakut või solvangut inimese enesehinnangule ja identiteedile, mistõttu diskrimineeritavad kalduvad end alahindama.

Sotsiaalsel tasandil kipub diskrimineerimine arendama neis, keda diskrimineeritakse, nende olukorra aktsepteerimist, niivõrd, et nad aktsepteerivad ja sisendavad endale alahindavaid eelarvamusi, mille osaks nad on saanud (nt õpitud abitus). Seega võivad nad arvata, et nendega toimuv on tingitud nende vähesest intelligentsusest, kogenematusest või lihtsalt nende sotsiaalsest staatusest. Teisisõnu, nad tunnevad end oma olukorra pärast süüdi ja peavad seega diskrimineerimist õigustatuks (kuivõrd ebasoodsamas olukorras olev rühm aktsepteerib oma saatust, on ta vähem võimeline end sotsiaalse ebaõigluse vastu kaitsma).

LGBTQ+ inimeste puhul võib see arusaam panna neid tõrjuma oma seksuaalset orientatsiooni, sooidentiteeti ja/või -väljendust. Seda nähtust nimetatakse internaliseeritud transfoobiaks/homofoobiaks ja see ei tähenda mitte ainult üksikisiku ebamugavustunnet ning sisemist konflikti, mis tuleneb tema enda tunnetest, vaid see võib hõlmata ka selliseid käitumisviise nagu teiste LGBTQ+ inimeste tõrjumine või välistamine, samal ajal kui nad oma tundeid aktsepteerivad (Frost & Meyer, 2009). Erinevad uuringud on näidanud, et need isikud võivad kogeda häbi, viha, tõrjutuse, lootusetuse jne tundeid ning suurenenud riski vaimse tervise häirete ja enesetapumõtete tekkeks. LGBTQ+ inimeste sotsiaalne tõrjutus võib raskendada nende emotsioonidega toimetulekut ja suurendada nende inimeste riski haigestuda psüühikahäiretesse (Lorenzi et al., 2015; Yalçınoğlu, 2014).

– 9.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIVAD OLUKORRAD –

Kujutage ette, et töötate religioosses koolis, kus õpetatakse ja edastatakse traditsioonilisi väärtusi ning seksuaalne mitmekesisus ei ole nii nähtav. Lisaks sellele peavad õpilased kandma vormiriietust, nii et poisid kannavad ülikondi ja tüdrukud seelikuid, mis tugevdab soolist binaarsust ja heteronormatiivset soolist väljendusviisi. Teie õpilane David, kes mõned aastad tagasi oli suurepärane õpilane, kes alati pakkus abi ja kellel oli palju sõpru, hakkab oma käitumist muutma. Märkate, et tema õpitulemused halvenevad, ta on üha enam sulgunud ja ta isegi kiusab klassis mõnda tüdrukut. Ta ei taha osaleda üheski tegevuses ja häirib ka ülejäänud klassi.

Te otsustate olukorraga tegeleda ja temaga vestelda, et teada saada, mis toimub. Te küsite temalt, mis toimub, kas tal on kodus mingeid probleeme või kas temaga on koolis midagi juhtunud. David eitab kõike, ta ütleb lihtsalt, et tal on kõigest kõrini, et talle ei meeldi inimesed, kool ja et ta tunneb end friigina. Te küsite temalt, miks ta nii tunneb. Mõne aja pärast tunnistab ta, et talle ei meeldi poiste koolivormi kandmine või see, et ta peab kogu päeva poistega koos olema. Ta tahaks kanda seelikut ja sõbruneda tüdrukutega, kellega ta on viimasel ajal tülitsenud, kuid ta ütleb, et see on võimatu, et temaga on midagi valesti ning et ta ei tea, kuidas seda parandada.

Kõigepealt selgitage, et tal ei ole midagi viga. Hakkate temaga rääkima seksuaalsest ja soolisest mitmekesisusest ning sellest, et on palju rohkem tegelikkuseid kui see, mida ta näeb koolis või oma keskkonnas, ning et te võite talle seda näidata (siinkohal võid kasutada LGBTQ+-teemalisi filme, otsida kuulsaid viiteid, millega nad saavad end samastada). Samuti selgitage, et ta võib oma identiteeti avastada. Küsige talt, kuidas ta end paremini tunneb: millise väljendusega ta end mugavamalt tunneb, andke talle teada, et ta võib riietuda nii, nagu tahab ja et selles pole midagi halba ning et tal on täielik vabadus ja toetus.

Lisaks sellele võib olla abi ka talle lähedaste inimeste otsimisest, kes võiksid eeskujuks olla. Või püüdke rakendada konkreetseid tegevusi, mis muudavad soolist mitmekesisust nähtavaks, või kus nende puudumine võib aidata kaasa sellele, et kollektiivi inimestel võib olla raske end ära tunda: nad võivad arvata, et nendega toimuv on ainulaadne/haruldane ja see viib neid alateadlikult edastatavate häbimärkide omaks võtmiseni.

Samuti oleks hea viis seda läbivalt rakendada kooli õppekavas (erinevate seksuaalsete identiteetide, sugude ja orientatsioonide nähtavaks tegemine, näitamine, kuidas on läbi ajaloo olnud LGBTQ+ inimesi, kuidas teistes kultuurides on olemas teised soorollid, mis on meie omast täiesti erinevad jne). Samamoodi võiksite välja töötada ka konkreetsed tegevused konkreetsetel päevadel (näiteks homofoobia vastane päev, transfoobia vastane päev, Pride’i festivalid jne).

9.4. HEAD NÄITED

• Eelarvamuste ja diskrimineerimise vastu võitlemisel võib kasulikuks strateegiaks olla välisgrupi liikmetest teistsuguse mõtlemise edendamine.
• Edendage ühiseid ja kontrollitud kogemusi välisgrupi inimestega, et püüda muuta välisgrupiga seotud stereotüüpe ja et tajuda vähem erinevusi siserühmast.

9.5. ALLIKAD

Akrami, N., Ekehammar, B., & Araya, T. (2006). Category and stereotype activation revisited. Scandinavian journal of psychology, 47(6), 513-522. doi:10.1111/j.1467-9450.2006.00523.x.

Allport, G. (1954). The nature of prejudice. Reading, M.A.: Addition-Wesley.

Campbell, D. T. (1967). Stereotypes and perception of group differences. American Psychologist, 22, 817-829.

Devine, P. (1989). Stereotypes and prejudice: Their automatic and controlled components. Journal of Personality and Social Psychology, 56, 5-18. doi:10.1037/0022-3514.56.1.5

Dovidio, J. F., & Gaertner, S. L. (Eds.). (1986). Prejudice, discrimination, and racism. Academic Press.

Dunton, B. C., & Fazio, R. H. (1997). An Individual Difference Measure of Motivation to Control Prejudiced Reactions. Personality and Social Psychology Bulletin, 23(3), 316–326. https://doi.org/10.1177/0146167297233009

Fiske, S. T., Cuddy, A. J. C., Glick, P., & Xu, J. (2002). A model of (often mixed) stereotype content: Competence and warmth respectively follow from perceived status and competition. Journal of Personality and Social Psychology, 82(6), 878–902. https://doi.org/10.1037/0022-3514.82.6.878

Hamilton, D. L. & Sherman, J. W. (1994). «Stereotypes». In Wyer, R. S.; Shull, K., editors: Handbook of social cognition (pp. 1-68). Hillsdale, L. J.: Erlbaum.

Huici, C. (1999). Estereotipos. In J. E. Morales, coordinador: Psicología Social. Segunda edición (pp. 87-98). Madrid: McGraw-Hill.

Morales, J. E., & Moyá, M. C. (1996a). Estereotipos. In Peiro, J. M., Morales, J. F., Fernández-Dols, J. M. editors: Tratado de Psicología Social. Vol. I: Procesos básicos (pp. 163-187). Madrid: Síntesis Psicología.

Morales, J. E., & Moyá, M. C. (1996b). El prejuicio. In Peiro, J. M., Morales, J. F., Fernández-Dols, J. M. editors: Tratado de Psicología Social. Vol. I: Procesos básicos (pp. 189-213). Madrid: Síntesis Psicología.

Parrott, W. G., & Smith, R. H. (1993). Distinguishing the experiences of envy and jealousy. Journal of Personality and Social Psychology, 64(6), 906–920. https://doi.org/10.1037/0022-3514.64.6.906

Pettigrew, T. F., &Meertens, R. W. (1995). Subtle and blatant prejudice in Western Europe. European journal of social psychology, 25(1), 57-75. doi: 10.1002/ejsp.2420250106

Plant, E. A., & Devine, P. G. (1998). Internal and external motivation to respond without prejudice. Journal of Personality and Social Psychology, 75(3), 811–832. https://doi.org/10.1037/0022-3514.75.3.811

Puertas, S. (2003). Activación automática de los estereotipos asociados al poder y su medición implícita y explícita (tesis doctoral). Granada: Universidad de Granada.

Simpson,G.E.-Yinger,J.M.(1985): Racial and cultural minorities: An analysis of prejudice and discrimination (5ª ed.). New York: Plenum.

Smith, R. H. (2000). Assimilative and contrastive emotional reactions to upward and downward social comparisons. In J. Suls & L. Wheeler (Eds.), Handbook of social comparison: Theory and research (pp. 173–200). Kluwer Academic Publishers. https://doi.org/10.1007/978-1-4615-4237-7_10

Tajfel, H. (1984). The social dimension. Cambridge: Cambridge University Press.

Weiner, B. (1980). Human motivation. New York: Holt, Rinehart & Winston.