8. SEKSUAALNE KÜPSEMINE

8.1. SISSEJUHATUS

Seksuaalne areng on keeruline protsess, mis hõlmab emotsionaalseid, sotsiaalseid, kultuurilisi ja füüsilisi aspekte ning algab palju varem kui puberteet, kuid puberteedieas on see intensiivsem ja nähtavam. Kunagi ei ole liiga vara rääkida lastega seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud küsimustest ja neile vastata, kasutades seejuures eakohast keelt. See on suurepärane võimalus pakkuda kvaliteetset teavet ning luua avatud ja turvaline õhkkond, kus seksuaaltervise teemadel rääkimine ei ole tabu.

Kiired kehamuutused puberteedi ajal võivad olla noortele ja nende kehapildile ilustandardite tõttu segadust tekitav ja koormav.

On oluline, et täiskasvanud teaksid, kuidas inimkeha töötab. Ka õpetajad ja vanemad peaksid olema intiimsuhete ja seksi alal haritud. Seda raskendab see, et need teemad on aja jooksul tabuks muutunud, sest need on seotud seksuaalsuse ja laialt levinud müütidega.

8.2. TEEMA ARENDUS

8.2.1. Seksuaalse arengu etapid

See, kuidas täiskasvanud inimesed seksuaalsusest mõtlevad, erineb üsna palju sellest, kuidas lapsed seda tajuvad, kuid see ei tähenda, et nad seda üldse ei tajuks. Imikueas ja varajases lapsepõlves (0-5-aastased) on normaalne oma keha suhtes uudishimulik olla ja puudutada seda rahustava tunde saamiseks, ilma et neil oleks mingeid tõrkeid alastuse suhtes. Umbes kolme aasta vanuselt võib uudishimu viia arstimängude mängimiseni või küsimusteni selle kohta, kust beebid pärit on. Juba selles vanuses mõistavad lapsed hästi nende ühiskonna soorolle ning nad hakkavad tajuma ka omaenda sugu. Samuti on nad teadlikumad seksuaalkäitumisega seotud ühiskondlikest normidest ja nende enda seksuaalne väljendusviis muutub rohkem varjatuks, erinevalt väga avatud viisist nooremates vanuseastmetes. Keskmises lapseeas (5-8) on tavaline, et soorolle tajutakse veelgi tugevamalt, samuti on tavaline, et lapsed püüavad meeldivate tunnete pärast masturbeerida ning nad võivad olla uudishimulikud seksuaaltegevuste suhtes või neid koos eakaaslastega uurida.

Hilisemas lapsepõlves ja puberteedieas tõusevad füüsilised muutused rohkem esile ja hormonaalsete muutuste tulemusena tulevad mängu sekundaarsed sugutunnused. See hõlmab pikemaks kasvamist, rasva jaotumise muutusi, hääle muutusi, juuste kasvu, rindade kasvu, õlgade või puusade laienemist jne. Vulvaga inimestel algab igakuine menstruatsioon ja peenisega inimestel hakkavad tekkima öised seemnepursked ja erektsioon. Puberteedi vanus on inimestel väga erinev, sest see võib alata juba seitsmeaastaselt või palju hiljem, näiteks 12-aastaselt (National Child Traumatic Stress Network, 2009).

Arvatakse, et lapsed hakkavad tundma tugevamat seksuaalset kiindumust umbes 10-aastaselt, sõltumata laste soost või seksuaalsusest (Pattatucci, & Hamer, 1995). Juba kuuendat eluaastat peetakse laste seksuaalse subjektiivsuse kasvu vanuseks, mis on tingitud adrenarhe’st (neerupealiste koore küpsemine) (Herdt & McClintock, 2000). Adrenarhe on protsess, mille käigus suureneb neerupealiste androgeenide tootmine, mis mõjutab laste emotsionaalset ja psühholoogilist arengut. Siiski võib seksuaalse kiindumuse realiseerumise vanus erinevate tegurite (individuaalne isiksus, perekondlik keskkond jne) tõttu suuresti varieeruda.

8.2.2. Anatoomia: seosed soolise üleminekuga, hormoonid jne.

Bioloogiline sugu koosneb paljudest inimkeha aspektidest. Esimene tunnus, mida on võimalik juba inimlootel tuvastada, on kromosoomid. Kõige tuntumad sugukromosoomid on XY (mees) ja XX (naine) kuid on ka teisi variante, nagu näiteks X0 või XXY. Kõiki neid saab tuvastada geneetilise testimise abil.

Raseduse alguses on lootel diferentseerimata sugunäärmed. Esimesel trimestril toimub protsess, mida nimetatakse seksuaalseks diferentseerumiseks ja seda mõjutavad androgeenid. Androgeenid on peamised hormoonid, mis määravad, kuidas arenevad loote suguelundid (kui androgeenide tase on kõrge, siis on lootel munandid) ning need mõjutavad ka aju arengut (Smith et al., 2003). Kui suguelundid arenevad, hakkavad need suguhormoone tootma, mis mõjutavad keha arengut veelgi. Peamised suguhormoonid on östrogeenid, progesteroon ja testosteroon. Kuigi östrogeeni ja progesterooni peetakse pigem naissuguhormoonideks ja testosterooni meessuguhormooniks, võib nende kombinatsiooni leida kõigis kehades, kuid erineval tasemel.

Teine hormonaalsest sekretsioonist tingitud oluliste kehaliste muutuste periood on puberteet. Naiste puhul tähendab see rindade kasvu, rasvaprotsendi suurenemist kehas, eriti puusade ja reite ümber, vulva kasvu ja lõpuks menarche’i (esimene menstruatsioon). Meeste puhul tähendab see munandite ja peenise kasvu, lihasmassi suurenemist ning tajutavaid muutusi kõris ja hääle toonis. Muid muutusi, nagu nähtavamad kehakarvad, häbemekarvad, luustiku kasv või akne esinemine võib leida kogu soospektri ulatuses (Wheeler, 1991).

Inimesed, kes on transsoolised või mittebinaarsed võivad soovida läbida soolise üleminekuprotsessi, mis võib hõlmata nende välimuse ja/või juriidiliste andmete muutmist ja/või erinevate meditsiiniliste protseduuride kasutamist. Soolisel üleminekul on mitu tasandit ja kõik inimesed ei taha ega pea neid kõiki läbima. Need tasemed on (Doležalová et al., 2021):

• Sotsiaalne üleminek (elamine rollis, mis vastab nende sooidentiteedile)
• Meditsiiniline üleminek (hormoonravi ja võimalikud operatsioonid)
• Juriidiline üleminek (nimemuutus, isikukoodi muutus, ametlikud dokumendid)

Mehelikuks muutev hormoonravi hõlmab tavaliselt testosteroonravi ja toob kaasa näo-/kehakarvade kasvu, hääle madaldumise, kliitori ja lihasmassi suurenemise. Naiselikuks muutev hormoonravi hõlmab tavaliselt östrogeene, progesterooni ja ka testosterooni blokaatoreid. Selle ravi tulemuseks on rindade suurenemine, naha pehmenemine, keharasva ümberjaotamine ja vaagnaluu muutus.

Hormoonravi võib laste ja noorte puhul erinev olla, kuna nad ei ole veel puberteediprotsessi läbinud. Nende jaoks võiks olla valikuks kas eespool nimetatud hormoonravi või puberteedi blokaatorid (tavaliselt gonadotropiini vabastava hormooni analoog), mis annavad noorele otsustamiseks rohkem aega, et oma identiteedi üle järele mõelda (Rew et al., 2021).

Viimase aastakümne bioloogilise soo uuringute põhjal võime järeldada, et bioloogilist sugu on inimeste puhul täpsem kirjeldada kui bimodaalset kuid mitte rangelt binaarset sugu. Bimodaalne tähendab, et bioloogilise soo kontiinumil on sisuliselt kaks mõõdet (kaks maxima’t), kuhu enamik inimesi võib sobida, kuid igaüks neist on oma unikaalse hormoonitaseme ja sootunnuste kombinatsiooniga spektri eri osas. Selleks, et sugu oleks binaarne, peaks sellel kontiinumil olema kaks eraldiseisvat, mittekattuvat ja üheselt mõistetavat otsa kuid seda ei ole ilmselgelt olemas. Keskel on kattuvus – seega bimodaalne, kuid mitte binaarne (Blackless et al., 2000) (vt joonis 4).

Joonis 4. Soospekter. Allikas: https://cadehildreth.com/gender-spectrum/?fbclid=IwAR2O5F_RyhSeMt24t9GGSkP40pUirYfGpRtIPB4XF-VvxhAfV65ZFifFsCM

8.2.3. Kehakarvad

Kehakarvad on nähtavad karvad, mis kasvavad erinevatel kehaosadel, näiteks näol, rinnal, jalgadel, kätel, kaenlaalustes või häbemepiirkonnas ning need tekivad peamiselt puberteedi ajal. Teine kehakarvade tüüp on velluskarvad, mis on lühikesed ja peaaegu nähtamatud ning mis kasvavad kehal juba varasest lapsepõlvest. Inimeste kehakarvade hulk, tugevus ja nähtavus on erinev, mis on täiesti normaalne, sest seda mõjutavad paljud tegurid, sealhulgas androgeenide tase.

Kehakarvad on täiesti loomulik inimkeha osa ja neil on kaitsev funktsioon. Selles ei ole midagi ebahügieenilist (kui järgitakse põhilisi hügieenitavasid, nagu regulaarne pesemine), nagu mõnikord ekslikult väidetakse. Kehakarvade eemaldamist motiveerivad eelkõige sotsiaalsed atraktiivsusnormid ja soostereotüübid selle kohta, milline peaks välja nägema naiselikkus või mehelikkus. Häbi või vastikustunne kehakarvade suhtes on tingitud ühiskondlikest normidest, mis tekitavad näiteks naistele tundeid, et naise keha on vastuvõetamatu, kui see on muutmata (Williamson, 2015). Teisest küljest peetakse mehe keha ebatavaliseks või märgistatakse teda geiks, kui ta otsustab oma kehakarvad eemaldada. Kehakarvadest tuleks rääkida avalikult ja neid tuleks aktsepteerida kui meie keha normaalset osa, sest see on isiklik valik, mis võib aja jooksul muutuda kuid see peaks jääma isiklikuks valikuks. Kedagi ei tohiks sobitumise eesmärgil survestada ega veenda oma kehakarvu eemaldama

8.2.4. Kehakuvand

Kehakuvand on inimese mõtete ja tunnete kogum oma keha suhtes ning see, kuidas ta tajub selle atraktiivsust ja võimeid ning kuidas ta oma kehasse suhtub. See võib mõjutada seda, kuidas inimesed oma keha näevad (mis mõnikord ei vasta sellele, kuidas see tegelikult välja näeb) ja mida nad end oma keha suhtes tunnevad, see võib varieeruda rahulolematusest kuni õnnelikkuseni.

Kehaga rahulolematus võib viia riskikäitumisele, liigsele dieedile ja kehalise aktiivsuse vältimisele (Kopcakova et al., 2014), väljanägemisele ja eneseobjektistamisele liigse aja kulutamisele.

Kehakuvandit mõjutavad ühiskondlikud normid, meedia, ebarealistlikud kultuurilised ilustandardid ja oluliste pereliikmete käitumine. Noored naised tunnevad tavaliselt survet, et nad peaksid olema kõhnad ja omama kumerusi, samas kui noored mehed võtavad eeskujuks ideaalse mehe, kes on lihaseline ja pikk. Ka queer-inimestel ja BIPOC-inimestel (lühend mustanahaliste, põlisrahvaste ja värviliste inimeste kohta) võivad olla unikaalsed ja keerulised kogemused kehakuvandiga, nagu kõigil teistel. Kehakuvandit võivad negatiivselt mõjutada ka ebarealistlikud ilustandardid sotsiaalmeedias, kus kasutatakse filtreid, mis muudavad näo ja/või keha proportsioone, ning pildid, mida üldiselt tugevalt töödeldakse (Dakanalis et al., 2015). Lapse ettekujutust oma kehakuvandist saab parandada programmide abil, mis keskenduvad keha väärtustamisele ja kehastamisele (Guest et al., 2022).

8.2.5. Neitsinaha müüdid

Neitsinahk on õhuke limaskest, mis osaliselt sulgeb tupeava. See koosneb kollageensest elastsest koest ja selle elastsus kasvab puberteedi ajal. Neitsinahk ei ole ühtne, tuppe maailmast eraldav täispinnaline kile, tegelikult katab see ainult osa tupeavast ning selle kuju ja suurus on inimestel väga erinev. Paljudes kultuurides valitseb müüt, et süütus on seotud puutumatu neitsinahaga ning et see esindab naise vooruslikkust ja uhkust (Hegazy & Al-Rukban, 2012). Eeldatakse, et neitsinahk puruneb, kui inimene on esimest korda penetratiivses vahekorras ja see põhjustab verejooksu. See ei ole mitte ainult sotsiaalne konstruktsioon, et suruda noortele tüdrukutele ja naistele peale puhtuse ideed, vaid see ei vasta ka tõele, sest neitsinahk võib kas venida (eriti kui tupp on libestunud) või see võib rebeneda muudel põhjustel, näiteks spordi või tampoonide kasutamise tõttu jne. Neitsinahk ei ole süütuse näitaja ja sellel ei ole bioloogilist eesmärki (Cook & Dickens, 2009). See ei määra mingil juhul inimese väärtust ega ole tema seksuaalkäitumise näitaja.

Neitsinaha müüdid põhinevad väärarusaamadel ja -teadmistel süütuse kohta ning võivad olla äärmiselt kahjulikud noorte tüdrukute ja naiste vaimsele ning füüsilisele tervisele. Kuna häbi ja häbimärgistamine on seotud sellega, et neitsinahk ei ole terve, võivad inimesed pöörduda neitsinaha taastamise operatsioonile, mis on väga vastuoluline protseduur. See hõlmab neitsinaha osade kokku õmblemist, et tagada veritsus järgmisel seksuaalvahekorral. Võiksime sellele mõelda, et kas see on kuidagi kasulik ja et see ei ole parim viis probleemi allikaga tegelemiseks (Saharso, 2022).

Kehtestatud kultuurinormid võivad panna inimesi otsima neitsinaha taastamise võimalusi.

8.2.6. Kliitor (funktsioon, ajalugu)

Kliitor on vulva oluline ja kõige tundlikum erogeenne osa (vt Joonis 7 erinevate vulva tüüpide tuvastamiseks), mis on osaliselt nähtav, selle ots on tupeava üleval väikeste häbememokkade ühenduskohas ja selle suurem osa on varjatud. Sarnaselt peenisele koosneb see paljudest närvilõpmetest. Kliitor on seotud seksuaalse naudinguga ja enamik inimesi, kellel on vulva, võivad saavutada orgasmi kliitori stimulatsiooni kaudu.

Joonis 7. Vulva tüübid
Allikas: Tunni “Seksuaalsuse müüdid ja seksuaalharidus lugupidavate suhete kasvatamiseks” manus (originaal Tšehhi keeles: “Mýty o pohlavních orgánech a sexu Lekce sexuální nauky pro vzdělávání o respektujících vztazích”. Dagmar Krišová, Johana Nejedlová, Konsent, z.s., 2021)

Paljud teadlased, õpikud, õpetajad ja lapsevanemad nii minevikus ja tänapäevalgi ei räägi kliitori anatoomiast ja selle funktsioonist (Ogletree & Ginsburg, 2000). Kliitorit uuriti täielikult alles 1998. aastal (O’Connell et al., 1998), enne seostasid teadlased seda häbiga või ei tundnud selle vastu huvi, kuna arvasid, et sellel ei ole reproduktiivset funktsiooni. Tegelikult põhjustab kliitori erutus tupe libestumist ja kutsub esile ka emaka kokkutõmbed, mis võivad aidata spermat edasi liigutada, suurendades rasestumise võimalust. Kirjeldatud anatoomiat näete joonisel 8.

• Kõdistilukk on kliitori kõige enam innerveeritud osa, mis on täis vabu närvilõpmeid. See on ainus kliitori osa, mis on silmaga nähtav ja mida saab kergesti ja otseselt naudingu saamiseks stimuleerida, see on ainult ^⅕ kliitori kogu suurusest.
• Kõdisti korgaskeha on valmistatud erektiilsetest kudedest ja asub mõlemal pool vulvat häbemevõlvil ning on kaetud lihastega, nii et see on peidetud ja võib olla seitsme või rohkema sentimeetri pikkune.
• Kõdistisääred: kõdistisääred on nagu kaks jalga, mis ulatuva välja kliitori põhiosast. Need on kliitori pikimad osad.
• Kusitiava on kusejuha lõpp.
• Tupeava: tupp ulatub emakakaelast, mis on kaelataoline kude, mis ühendab tupe ja emaka. Tupp lõpeb keha välisküljel oleva auguga, mida nimetatakse tupeavaks. Tupeavaus asub kusitiava ja päraku vahel.
• Tupeesiku sibul (bulb of vestibule): on kaks erektiilse koega muna, mis algavad kliitori keha alumise külje lähedalt. Tupeesiku sibulad ulatuvad mööda kõdistisääri kusitiava ja tupeava suunas

Figure 8. Kliitori struktuurskeem
Allikas: Wikipedia (https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Sch%C3%A9ma_strucurel_l%C3%A9gend%C3%A9_du_clitoris.svg

8.2.7. Peenis (funktsioon)

Peenis on keerulise anatoomiaga väline organ, millel on kombineeritud funktsioon (vt Joonis 9, et tuvastada erinevaid peenise tüüpe). Seda kasutatakse urineerimiseks, seksimiseks ja reproduktiivseks käitumiseks. Peenise anatoomia hõlmab peenisepead (glans), peenisekeha ja eesnahka. Peenisekeha moodustavad nii erektiilne kude kui ka kusetee, mis viib uriini kehast välja. Iga peenis näeb veidi erinev välja, eriti kui see on erutuse tagajärjel püsti, näiteks võivad mõned olla kõverad nagu banaan, teised aga sirgemad, allapoole või ülespoole suunatud.

Joonis 9. Peenise tüübid
Allikas: Tunni “Seksuaalsuse müüdid ja seksuaalharidus lugupidavate suhete kasvatamiseks” manus (originaal Tšehhi keeles: “Mýty o pohlavních orgánech a sexu Lekce sexuální nauky pro vzdělávání o respektujících vztazích”. Dagmar Krišová, Johana Nejedlová, Konsent, z.s., 2021)

• Peenisepea

Peenisepead nimetatakse ka peenise otsaks või peenise tipuks. See sisaldab kusitit, sealt väljutavad peenistega kehad uriini ja sealt tulevad välja ka muud vedelikud, nagu eelseemnevedelik ja sperma. Paljude inimeste jaoks on see peenise kõige tundlikum osa.

• Peenisekeha

Peenisekeha ulatub tipust kuni kohani, kus see on ühenduses alakõhuga. See näeb välja nagu toru, mille sees on kuseteed.

• Eesnahk

Eesnahk on tükk nahka, mis katab ja kaitseb peenisepead. Kui peenis erutub või muutub erutuse tõttu kõvaks, tõmbub eesnahk tavaliselt tagasi ja peenise pea jääb nähtavale. Mõnikord tehakse eesnaha ümberlõikamisi (kui arst eemaldab eesnaha kirurgiliselt) veidi aega pärast sündi, seega ei ole seda kõigil olemas. Ümberlõikamine põhineb mõnikord kultuurilistel ja religioossetel traditsioonidel, kuid mõnikord võib see olla vajalik selleks, et võimaldada peenise toimimist erektsiooni ajal. Mõnikord, kui inimesed arenevad võib eesnahk jääda liiga tihedaks ja ei liigu üle peenisepea, see võib põhjustada probleeme hügieeniga (peenisepea puhastamine) või takistada normaalset funktsiooni, kui peenis seksi ajal kõva on. Ümberlõikamine või osaline ümberlõikamine on nende probleemide puhul lihtsad kirurgilised abinõud.

• Eesnaha kida

Eesnaha kida on koht, kus eesnahk on ühendatud peenise alumise küljega. See on tavaliselt V-kujuline ja algab veidi allpool peenise pead. Tavaliselt jääb osa sellest pärast ümberlõikamist alles ja paljude inimeste jaoks on see väga tundlik.

8.2.8. Masturbatsioon

Masturbatsioon on oma suguelundite, tavaliselt peenise või kliitori manipuleerimine seksuaalse rahulduse eesmärgil. Aktiga kaasnevad tavaliselt seksuaalsed fantaasiad või erootiline kirjandus, pildid või videod. Masturbatsioon võib hõlmata ka mehaaniliste vahendite (nt vibraatori) kasutamist või teiste organite, näiteks päraku või nibude enesestimulatsiooni (APA, n.d.).

Kuni tänaseni on masturbeerimise kohta levinud palju müüte, millel puudub teaduslik alus, näiteks et masturbeerimine on kahjulik, vähendab suguelundite tundlikkust või põhjustab viljatust. Vastupidiselt sellele näitas Rullo et al. (2018), et vibreeriv stimulatsioon on tõenduspõhiselt toetanud erektsioonihäire, ejakulatsioonihäire ja anorgasmia ravi.

Üldiselt on masturbeerimine, kui seda ei tehta avalikult või ülemäärases koguses, täiesti normaalne ja tervislik tegevus, mis pakub nauditavaid tundeid nii teismelistele kui ka täiskasvanutele (Leung & Robson, 1993). Masturbatsiooni ei tohiks käsitleda kui kompensatsiooni puuduva seksuaalpartneri asemel, vaid pigem kui iseseisvat viisi seksuaalse naudingu saamiseks, kuna see võib parandada ka orgasmi saavutamist (Kontula & Haavio-Mannila, 2003). Mida rohkem tunnete oma keha, teate mis teile meeldib ja mis mitte, seda paremini saate seksuaalsuhet oma partneriga üles ehitada nii, et see tooks teile rohkem naudingut. On oluline rääkida masturbeerimisest ja kummutada sellega seotud müüte, mis võib viia positiivsema suhtumiseni masturbeerimisse (Lo Presto et al., 1985). Masturbeerimine võib toimuda mitmel viisil (Pla, 2020), kasutades esemeid, seksmänguasju, üksikut või partneriga seksi jne.

8.2.9. Menstruatsioonitsükkel

Menstruatsioonitsükkel on hormoonide poolt juhitud tsükkel, mis võib sõltuvalt kehast kesta 21-35 päeva ning on seotud emaka ja munasarjade funktsioonidega.

Kõigepealt tuleb follikulaarne faas, seda kontrollivad gonadotropiini vabastavad hormoonid ja selle faasi jooksul küpsevad munasarjas olevad folliikulid.

Teine faas on ovulatsioon, östrogeeni sisaldus suureneb, mille tõttu munasari vabastab munaraku. Emaka limaskest hakkab sel hetkel paksenema.

Kolmandaks tuleb luteaalfaas, mil progesterooni ja östrogeeni hormoonid on kõrged, tavaliselt samal ajal emaka limaskest pakseneb, et valmistuda võimalikuks raseduseks. Kui rasedust ei teki, imendub munarakk uuesti organismi. Östrogeeni ja progesterooni tase langeb ning emaka limaskest eemaldub ja väljub kehast verena, seda nimetatakse menstruatsiooniks. Menstruatsiooni kestus on igaühel erinev, kuid tavaliselt kestab see kaks kuni seitse päeva.

Üks või kaks nädalat enne menstruatsiooni võib tekkida PMS ehk premenstruaalne sündroom. Iga inimene kogeb seda erinevalt, kuid tavalised sümptomid on: meeleolu muutused, puhitus, akne, väsimus. Menstruatsiooni ajal tekivad paljudel inimestel valulikud lihaskrambid kõhus. Kui valu on liiga suur ja mõjutab tõsiselt teie tegutsemisvõimet, pidage alati nõu oma arstiga.

Hoolimata sellest, et menstruatsioon on loomulik keha funktsioon ja on seda alati olnud, on see tavaliselt häbimärgistatud ning sellest ei räägita, mis viib müütide ja valeinformatsiooni levimiseni. Kõigi sugupoolte esindajatel peaksid olema põhiteadmised menstruatsiooni kohta (vt joonis 10). Väga oluline on anda teavet ilma häbistamiseta, sest noored peaksid õppima, kuidas hoolitseda oma keha eest enne menstruatsiooni, selle ajal ja pärast seda. Selles loengus tuleks käsitleda ja arutada selliseid teemasid nagu vaimne ning füüsiline tervis, erinevate menstruatsioonitoodete mitmekesisus ja kasutamine ning menstruatsioonimüüdid.

Joonis 10. Menstruatsioonitsükkel

8.2.10. Soovimatu rasedus: abort, rasestumisvastased tabletid

Iga kord, kui peenis siseneb tuppe, on võimalus rasestumiseks. Rasestumisvastaseid vahendeid on erinevaid, kõige levinumad on kondoom või hormonaalsed tabletid (vt allpool erinevaid rasestumisvastaseid vahendeid). Kui aga tekib soovimatu rasedus, on sellise olukorra lahendamiseks siiski rohkem võimalusi. Üks neist on erakorralised rasestumisvastased vahendid, mida tuntakse ka kui SOS-pillid. Need on loodud emakaga inimestele ja neid tuleks võtta pärast kaitsmata seksuaalvahekorda. Sõltuvalt tabletist võib seda võtta kuni viis päeva pärast kaitsmata seksuaalvahekorda ja see võib teie organismis põhjustada erinevaid füüsilisi reaktsioone. See toimib peamiselt ovulatsiooni või viljastumise vältimise teel. Seda ei saa siiski kasutada regulaarse rasestumisvastase vahendina. Selle ühendite ja tugevuse tõttu, mida see organismile avaldab, on soovitatav, et järgmise SOS-pilli võtmise vahele jääks vähemalt kuus kuud. See sõltub ka tabletist ja kehast, mistõttu on kõige õigem rääkida apteekri või arstiga ja selgitada kogu olukorda. Detailide väljajätmine häbi pärast võib põhjustada väära ravi või negatiivset mõju teie kehale.

Kui see avastatakse hiljem, võib soovimatu raseduse katkestada katkestamise teel, millele on igas riigis erinevad nõuded (rasestumise asjaolud, raseda vanus, rasedusnädal, protseduuri maksumus, protseduuri vorm). Sõltuvalt raseduse faasist võib raseduse katkestamine toimuda ravimi manustamise või kirurgilise sekkumise teel. Tavaliselt võib seda teha kuni kolmanda raseduskuuni. Mõned riigid aga ei paku sotsiaalsetel, kultuurilistel või religioossetel põhjustel mingeid juhiseid või toetust seoses erakorralise rasestumisvastase kaitse või raseduse katkestamisega. Teised riigid pakuvad mõningaid võimalusi, kuid reguleerivad neid rangelt (nt on vaja ravimi retsepti, et minna apteeki ja SOS-pille osta) või keelavad selle täielikult ja ei tee mingeid sellega seotud sekkumisi. Lisateavet erakorralise rasestumisvastase kaitse ning abordiseaduste ja suuniste kohta leiate Euroopa seaduste peatükist, seksuaaltervise ja reproduktiivõiguste alalõigust.

Võimaliku raseduse väljaselgitamiseks võib teha rasedustesti, enamik neist on usaldusväärsed kaks nädalat pärast seksuaalvahekorda, kuid alati on vaja lugeda testi pakendil olevaid juhiseid. Mõnikord võivad testid siiski olla valenegatiivsed või valepositiivsed, mistõttu on oluline alati arstiga konsulteerida.

Meetod, mis ei ole usaldusväärne soovimatu raseduse vältimiseks, on väljatõmbamise meetod, kus peenis võetakse tupest välja vahetult enne ejakulatsiooni. See meetod ei toimi, sest juba enne ejakulatsiooni tuleb peenisest välja eelseemnevedelikku, mis võib sisaldada spermat ja põhjustada rasedust.

8.2.11. Usaldusväärsete rasestumisvastaste meetodite tüübid (NHS, 2021):

• Hormonaalsed tabletid: need on hormoone sisaldavad tabletid, enamik neist sisaldab östrogeeni ja progesterooni kombinatsiooni ning neid võivad kasutada emakaga inimesed, kuna see takistab munarakkude vabanemist. Retsepti järgi tuleb tavaliselt võtta üks tablett päevas (iga päev umbes samal kellaajal) 21 päeva jooksul kuus. Järgmise seitsme päeva jooksul, kui pille ei võeta, peaks tekkima verejooks. Pärast neid seitset päeva algab uus 21 päeva kestev tablettide võtmise tsükkel. Tablettidel võib olla palju kõrvalmõjusid ja nad võivad ka teiste ravimitega vastuollu minna, seega tuleks eelnevalt konsulteerida naiste- ja perearstiga. Kõrvaltoimed võivad olla erinevad, kuid kõige levinumad on suurenenud veenitromboosi risk, akne, peavalu, puhitus ja väsimus ning meeleolu kõikumine (Teal & Edelman, 2021). Paljud inimesed teatavad ka muutustest selles, kuidas nad asju kogevad, nagu erinev energiatase, seksuaalse libiido kadumine ja muutused seoses menstruatsiooniga. Tablettide võtmine tuleks alati läbi mõelda, kaaludes hoolikalt plusse ja miinuseid. Õige kasutamise korral võib tablettide tõhusus raseduse vältimisel olla 99%. Teist tüüpi hormonaalsed tabletid on progestogeeni sisaldavad tabletid, mida võetakse iga päev ilma vaheajata. Muud kasutamisreeglid (tablettide võtmine umbes samal ajal iga päev) on samad ja tõhusus on sarnane. Hormonaalsete tablettide tõhusust võivad mõjutada kõhuprobleemid, oksendamine või kõhulahtisus. Tablette võib määrata günekoloog pärast kontrolli ja vestlust, hind sõltub erinevat tüüpi tablettidest ja valmistajast
• Kondoomid: on olemas kahte tüüpi kondoome, mis on a) välised kondoomid, mis pannakse erekteerunud peenisele, b) sisemised kondoomid, mis pannakse tuppe. Mõlemat tüüpi kondoomid hoiavad õigel kasutamisel ära soovimatu raseduse ja suguhaiguste leviku. Kondoomid on ainus meetod peale seksist hoidumise, mis kaitseb teid suguhaiguste ülekandmise eest penetratiivse seksi teel.
  • Välised kondoomid on tavaliselt valmistatud lateksist, kuid neid leida ka teistest materjalidest (nt lateksi allergia korral). Kondoomidega võib kasutada libestusaineid, kuid need peaksid olema veepõhised, et need ei mõjutaks kondoomi toimimist. Kondoomi võib kasutada ainult üks kord, kui te uuesti seksite, tuleb kasutada uut kondoomi. Kondoome tuleks ideaaljuhul hoida mitte liiga kuumas ja päikesepaistelises kohas, vältides teravaid esemeid ja kasutada enne kõlblikkusaega. Kondoomi lahtipakkimisel on hea olla selle avamisel ettevaatlik, et seda läbi ei lõigataks või muul viisil kahjustuks. Seejärel asetage see erekteerunud peenisele ja rullige alla peenise juureni, veendudes, et see istub hästi. Võite aeg-ajalt kontrollida, kas kondoom hoiab hästi peal ja peenise tupest välja viimisel hoidke kondoomi kinni, et see maha ei libiseks. Kondoomid on 98% tõhusad. Välised kondoomid on kergesti kättesaadavad ja neid saab osta apteekidest, enamikust supermarketitest ja sekspoodidest. Hind sõltub tüübist ja kaubamärgist.
  • Vaginaalsed kondoomid toimivad samal põhimõttel kui välised kondoomid, luues tõkke, nii et sperma ei pääse munarakkesse ja ei põhjusta rasedust. Kondoom tuleb enne seksimist tuppe asetada, veendudes, et peenis seda enne ei puuduta. Avamisel olge ettevaatlik, et mitte hammaste või terava esemega seda lõhkuda. Asetage väiksem rõngas tupe sisemusse ja kondoomi suurem rõngas tupe avausele. Naiste kondoomi kasutamisel on oht, et peenis libiseb sisse kondoomi ja tupe külje vahelt või et kondoom surutakse liiga sügavale tuppe. Üldiselt on need 95% tõhusad. Vaginaalsed kondoomid (mõnikord nimetatakse neid ka naiste kondoomideks) ei ole nii kergesti kättesaadavad, neid võib leida peamiselt seks- või veebipoodidest.
  • Emakasisene vahend (spiraal) on emakasse paigaldatav väike ese, see võib olla kas hormonaalne või mittehormonaalne. Seda saab paigaldada ainult naistearst. Iga spiraal on erinev ja selle kaitsefunktsioon võib säilida kuni 5 aastat. See võib olla mõnede jaoks mugav rasestumisvastane vahend, kuna nõuab vähe pingutust ja on raseduse vältimisel väga tõhus (99%), kuid mõnel inimesel võib emakasisese seadme kasutamisel esineda suurenenud valu ja veritsus menstruatsiooni ajal. Spiraali saab määrata ja ka paigaldada ainult naistearst, selle ühekordne kulu võib olla üsna suur.
  • Rasestumisvastane plaaster: see on kleebis, mis näeb välja nagu plaaster ja vabastab läbi naha kasutaja kehasse hormoone. See sisaldab samu hormoone kui tabletid (progesteroon ja östrogeen) ning on mõeldud kasutamiseks inimestele, kellel on emakas. Kasutage plaastrit vastavalt pakendil toodud juhistele, ühte plaastrit tuleb kanda umbes üks nädal ja seejärel vahetada uue vastu. Ka plaastreid kasutatakse 4-nädalase tsüklina, 3 nädalat plaastriga (iga nädal uus plaaster) ja üks nädal ilma plaastrita. See peaks olema vee- ja higikindel, seega ei ole režiimis mingeid piiranguid. Võimalik kõrvalmõju on kõrgenenud vererõhk. Rasestumisvastase plaastri peab välja kirjutama naistearst.
  • Pessaar on silikoonist kork, mis enne seksuaalvahekorda tuppe sisestatakse. Põhimõte seisneb selles, et kork katab emakakaela ja loob barjääri, nii et sperma ei saa emakasse siseneda ja munarakku viljastada. Selleks, et pessaar oleks tõhus, peab see jääma kohale veel vähemalt 6 tunniks pärast seksuaalvahekorda ja seda soovitatakse kasutada koos spermitsiidiga, mis tagavad koos umbes 94% tõhususe raseduse vältimisel. Pessaarid on erineva suurusega, nii et õige suuruse leidmine ja selle õige kasutamise õppimine võib võtta aega. Ühte pessaari võib kasutada korduvalt umbes 1-2 aasta jooksul. Mütsi saab osta sekspoodidest või apteekidest.
  • Vasektoomia on kirurgiline protseduur inimestele, kellel on munandid, et lõigata läbi või sulgeda seemnejuhad ja seega vältida rasedust. Vasektoomiat saab tagasi pöörata juhade kirurgilise taasühendamisega, kuid tagasipööramise operatsiooni tulemus ei ole garanteeritud, olenevalt sellest mida kauem on vasektoomia teostamisest möödunud. Esimesed nädalad (8-12) pärast protseduuri tuleks kasutada teisi rasestumisvastaseid meetodeid, sest seemnejuhades võib veel spermat olla. Pärast vasektoomiat toimub ejakulatsioon, kuid vedelikus ei sisaldu spermat. Mõnel inimesel võivad pärast seda protseduuri tekkida probleemid valusate munanditega.
  • Naiste steriliseerimine, emaka puhul tähendab see munajuhade blokeerimist või sulgemist, et vältida munarakkude sperma juurde jõudmist ja viljastumist. Enamikku munajuhade sulgemise protseduuridest ei saa tagasi pöörata. Kui seda üritatakse tagasi pöörata, nõuab see suurt operatsiooni ja ei ole alati tõhus.
  • Vaginaalne rõngas on pehmest plastmassist rõngas, mis asetatakse tuppe ja mis vabastab raseduse vältimiseks östrogeeni ja progesterooni. Rõngas töötab ühe kuu jooksul, kui see on õigesti tuppe asetatud, kui rõngas tuleb välja, võib seda sooja veega pesta ja uuesti sisestada. Selle tõhusus on üle 99%. Vaginaalset rõngast saab osta apteekidest.

– 8.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIVAD OLUKORRAD –

• Suguelundite moonutamine.
• Häbistamine selle eest, et oled/ei ole süütu.
• Ahistamine ja survestamine kehakarvade eemaldamiseks ühiskondlike normide tõttu, öeldes tüdrukule, kellel on raseerimata jalad/kaenlaalused „sa näed poisilik välja‟, „miks sa enda eest ei hoolitse?‟, „kas sa arvad, et sa meeldid kellelegi niimoodi?‟, „see on ebahügieeniline‟
• Poiste ahistamine, kellel ei ole „piisavalt‟ näokarvu, ebatsensuursed kommentaarid ja ütlemine, et nad on ebaküpsed, kui neil karvu ei ole.
• Tüdrukute häbistamine seksuaalsuse pärast, tüdrukute sundimine muutuma kellekski, kes peab oma füüsilist välimust esikohale seadma, et olla ihaldatud, kuid samas õpetatakse neid olema tagasihoidlikud ja passiivsed ning vältima oma seksuaalsuse avalikku väljendamist. Tüdrukute nimetamine litsideks, kui nad näitavad paljast nahka või riietuvad paljastavalt. Tüdrukute nimetamine litsideks, kui neil on rohkem seksuaalseid kogemusi.
• Tüdrukute (üldse inimeste) masturbeerimise häbistamine, masturbeerimise kohta valeväidete levitamine, näiteks et see muudab nende suguelundid „liiga pruugituks‟, et see on loomuvastane ja ebapüha, luues õhkkonda, kus inimesed tunnevad masturbeerimise tõttu häbi
• Poiste häbistamine selle eest, et nad ei ole piisavalt seksuaalsed või mehelikud. Kehtib narratiiv, et nad peavad olema seksuaalsed ja tahtma kogu aeg seksida, muidu peetakse neid veidraks. Neid võib nimetada homodeks, kui nad ei ole tüdrukutest huvitatud ja ei käi piisavalt kohtamas.
• Varajase seksuaalelu alustamise soodustamine (esimene seksuaalkogemus) ja häbistada neid, kes mingil põhjusel kauem ootavad, „sa oled 15 ja pole seda ikka veel teinud? mis sul viga on?‟
• Keha häbistamine, inimeste mõne nende välimuse aspekti tõttu ahistamine ja kiusamine. See võib olla nende kaal, nende nägu, nende reied ja muu. Teiste välimuse kohta lugupidamatute kommentaaride tegemine ja selle põhjal kahjustavate solvangute välja mõtlemine.
• Rääkides rasestumisvastastest vahenditest ja reproduktiivsusest ainult tüdrukutele ja tehes seega neid vastutavaks, jättes poisid sellest välja.
• Kõigi klassis olevate inimeste mitte teavitamine kõigist teemadest (näiteks klassi jagamine tüdrukuteks ja poisteks ning tüdrukute teavitamine menstruatsioonist ja poiste teavitamine erektsioonist), kõik peaksid neid asju teadma!
• Eeldatakse, et kõik, kellel on peenis, on poisid ja kõik, kellel on vulva, on tüdrukud, ei kasutata kaasavat keelt ja ei kaasata kväär-perspektiivi, mis paneb LGBTQ+ õpilased tundma end kõrvalejäetu ja segadusse aetuna.
• Porno, kus näidatakse peamiselt pikalt penetratiivset seksi, vägivaldset seksi, mis annab ebarealistliku ja ebaterve ettekujutuse seksist.
• Menstruatsiooni häbimärgistamine.

8.4. HEAD NÄITED

Kanada seksuaaltervise õpetamise materjal pakub järgmisi näpunäiteid (Alberta, n.d.):

• Arendage avatud ja positiivset suhtlemist seksi ja seksuaalse arengu teemadel. Vastake laste küsimustele eakohaselt, vältige ütlemist, et nad on millegi jaoks liiga noored. Kui nad midagi küsivad, siis on see aeg, mil nad on sellest huvitatud ja teil on võimalus neile teavet anda, ilma et see teema oleks tabu. Andke neile teada, et nad võivad alati tulla teile seksuaalsuse kohta küsimusi esitama ja te annate endast parima, et vastata. Olge teadlik, et kui te ei anna neile teavet, leiavad nad teistsuguse viisi, kuidas seda saada ja see on tõenäoliselt halvema kvaliteediga (teave pornost, eakaaslastelt, veebist), väärinfo, müütide levitamine, tabude säilitamine jne.
• Teavitage lapsi puberteedist ja seksuaalsest arengust, kui nad on noored ja enne kui nad seda ise kogevad. Nii tunnevad nad end paremini ette valmistatuna ja teavad osaliselt, mida oodata, mis võib vähendada stressi ning aidata neil muutustega toime tulla, julgustades neid tegema turvalisemaid otsuseid.
• Vältige tarbetuid ja kahjulikke kommentaare laste keha ja kaalu kohta, sest see võib halvendada nende enesehinnangut ning viia kergesti negatiivse kehakuvandi kujunemiseni. Kui räägite kehadest, näidake erinevate kujude ja päritoluga inimeste pilte, mis kujutavad tegelikke inimesi ja on paremini seostatavad.
• Toetage lapsi oma kehaga positiivse suhte loomisel. Seda saab teha häbistavate kommentaaride käsitlemise ja vaidlustamisega, stereotüüpsete ilustandardite mitte rakendamisega, laste võimete ja tugevuste väärtustamisega ning tegevustega, mis julgustavad lapsi leidma oma kehas positiivseid aspekte – mis neile meeldivad ja millest nad rõõmu tunnevad. Samuti saate edendada kehapositiivsust, olles ise eeskujuks ja näidates üles tähelepanelikkust oma suhtumises toiduga, kehakaaluga ja atraktiivsusega. Vältige teiste inimeste füüsilise välimuse kommenteerimist ning äärmiselt piiravate dieetide ja liigse treeningu propageerimist.
• Kui räägite kehaosadest, ärge vältige suguelundite nimetamist nende õigete anatoomiliste nimedega. Lastele tuleb kasuks, kui nad suudavad häbenemata nimetada selliseid kehaosi nagu peenis, munandid, tupp, kliitor jne, ning see aitab neil oma kehaga paremini suhelda ja kehaosadest üldiselt rääkida. Ärge jätke kliitorit jutuajamisest välja, sest see võib olla tupega inimeste jaoks peamine naudingu allikas. Lisaks sellele, et nad võivad arendada tervislikumat suhet oma kehaga, aitab kehaosade anatoomiliste nimetuste tundmine kaasa nende vaimsele ja füüsilisele tervisele, kuna see soodustab teavitamist ja vähendab tõenäosust, et neid seksuaalselt ahistatakse, rünnatakse või ära kasutatakse. Metafooride kasutamine kehaosade kohta aitab kaasa sellele, et lapsed on oma keha ja selle funktsioonide suhtes rohkem segaduses, mis võib nad haavatavasse olukorda panna, muutes piirid nende jaoks häguseks ning seades nad manipuleerimise ohvriks.
• Lõhkuge müüte füüsilise välimuse kohta, sealhulgas kehakarvade, menstruatsiooniga seotud häbi, vale uskumuste, et tupp peab olema väike ja roosa ja et peenis peab pikaks ajaks erekteerunuks jääma jne. Rääkige sellest, et porno, sotsiaalmeedia ja muud kujutised ei ole täpsed, ning rõhutage keha välimuse ja kuju erinevuste ilu ja normaalsust.
• Selle asemel, et propageerida seksist hoidumist, teavitage lapsi erinevatest seksivormidest ja rasestumisvastaste vahendite liikidest, keskendudes nende praktilisele kasutamisele ning plussidele ja miinustele. Inspiratsiooni, kuidas läbi viia tegevust rasestumisvastaste vahendite kohta, võib leida siit.
• Ärge jätke välja teavet masturbeerimise kui ohutu, tervisliku ja iseseisva seksuaaltegevuse kohta.
• Soolisest arengust ja kehadest rääkides võtke arvesse kehade mitmekesisust, sealhulgas homoseksuaalsust, võimeid, vanust ja muid aspekte, mis väljuvad binaarsetest kategooriatest.

8.5. ALLIKAD

Alberta (n.d.). Curriculum overview. Available from https://teachingsexualhealth.ca/teachers/sexual-health-education/understanding-your-role/get-prepared/curriculum-overview/

Blackless, M., Charuvastra, A., Derryck, A., Fausto‐Sterling, A., Lauzanne, K., & Lee, E. (2000). How sexually dimorphic are we? Review and synthesis. American Journal of Human Biology: The Official Journal of the Human Biology Association, 12(2), 151-166

Cook, R. J., & Dickens, B. M. (2009). Hymen reconstruction: ethical and legal issues. International Journal of Gynecology & Obstetrics, 107(3), 266-269. doi: 10.1016/j.ijgo.2009.07.032

Dakanalis, A., Carrà, G., Calogero, R., Fida, R., Clerici, M., Zanetti, M. A., & Riva, G. (2015). The developmental effects of media-ideal internalization and self-objectification processes on adolescents’ negative body-feelings, dietary restraint, and binge eating. European child & adolescent psychiatry, 24(8), 997-1010.

Doležalová, P., Heumann, V., Orlíková, B., Hull-Rochelle, G., Pavlica, K., et al. (2021). Rozvoj duševní pohody u transgender klientů. Poznatky a holisticky orientovaný terapeutický přístup. Národní ústav duševního zdraví, Klecany. Available from: https://www.nudz.cz/files/pdf/rozvoj-dusevni-pohody-u-transgender-klientu.pdf

Guest, E., Zucchelli, F., Costa, B., Bhatia, R., Halliwell, E., & Harcourt, D. (2022). A systematic review of interventions aiming to promote positive body image in children and adolescents. Body Image, 42, 58-74. https://doi.org/10.1016/j.bodyim.2022.04.009

Hegazy, A. A., & Al-Rukban, M. O. (2012). Hymen: facts and conceptions. The Health, 3(4), 109-115.

Herdt, G., & McClintock, M. (2000). The magical age of 10. Archives of Sexual Behaviour, 29(6), 587-606. https://doi.org/10.1023/A:1002006521067

Kontula, O., & Haavio-Mannila, E. (2003). Masturbation in a generational perspective. Journal of Psychology & Human Sexuality, 14(2-3), 49-83.

Kopcakova, J., Dankulincova Veselska, Z., Madarasova Geckova, A., Van Dijk, J. P., & Reijneveld, S. A. (2014). Is being a boy and feeling fat a barrier for physical activity? The association between body image, gender and physical activity among adolescents. International journal of environmental research and public health, 11(11), 11167-11176.https://doi.org/10.3390/ijerph111111167

Leung, A. K. C., & Robson, L. M. (1993). Childhood Masturbation. Clinical Pediatrics, 32(4), 238–241. https://doi.org/10.1177/000992289303200410

Lo Presto, C. T., Sherman, M. F., & Sherman, N. C. (1985). The effects of a masturbation seminar on high school males’ attitudes, false beliefs, guilt, and behaviour. The Journal of Sex Research, 21(2), 142–156. doi:10.1080/00224498509551255

National Child Traumatic Stress Network.(2009). Sexual development and behaviour in children: Information for parents and caregivers.Retrieved from the Alaska Department of Health and Social Services, Office of Children’s Services:http://hss.state.ak.us/ocs/Publications/pdf/sexualdevelop-children.pdf

NHS (2021). Your contraception guides. Available from https://www.nhs.uk/conditions/contraception/

O’Connell, H. E., Hutson, J. M., Anderson, C. R., & Plenter, R. J. (1998). Anatomical relationship between urethra and clitoris. The Journal of urology, 159(6), 1892-1897.

Ogletree, S. M., & Ginsburg, H. J. (2000). Kept under the hood: Neglect of the clitoris in common vernacular. Sex Roles, 43(11), 917-926. https://doi.org/10.1023/A:1011093123517.

Pattatucci, A. M., & Hamer, D. H. (1995). Development and familiality of sexual orientation in females. Behaviour Genetics, 25(5), 407-419. https://doi.org/10.1007/BF02253370

Pla, J. (2020). Bliss Club: Sex tips for creative lovers. Hardie Grant.

Rew, L., Young, C. C., Monge, M., & Bogucka, R. (2021). Puberty blockers for transgender and gender diverse youth—a critical review of the literature. Child and Adolescent Mental Health, 26(1), 3-14. https://doi.org/10.1111/camh.12437

Saharso, S. (2022). Hymen ‘repair’: Views from feminists, medical professionals and the women involved in the middle east, North Africa and Europe. Ethnicities, 22(2), 196–214. https://doi.org/10.1177/14687968211061582

Smith, E. E., Atkinson, R. L., Fredrickson, B., Hilgard, E. R., Nolen-Hoeksema, S., & Loftus, G. (2003). Atkinson & Hilgard’s introduction to psychology. Wadsworth Publishing Company.

Wheeler, M. D. (1991). Physical Changes of Puberty. Endocrinology and Metabolism Clinics of North America, 20(1), 1–14. doi:10.1016/s0889-8529(18)30279-2

Williamson, H. (2015). Social pressures and health consequences associated with body hair removal. Journal of Aesthetic Nursing, 4(3), 131–133. doi:10.12968/joan.2015.4.3.131