7.2. REPRODUKTIIVSED ÕIGUSED

7.2.1. SISSEJUHATUS

Reproduktiivsed õigused on õigus kontrollida oma keha ning otsustada rasestumisvastaste vahendite ja abordi üle. WHO (2018) määratleb reproduktiivseid õigusi järgmiselt:

Reproduktiivsed õigused põhinevad kõigi paaride ja üksikisikute põhiõiguse tunnustamisel vabalt ja vastutustundlikult otsustada oma laste arvu, vahekorra ja ajastuse üle ning omada selleks vajalikku teavet ja vahendeid, samuti õigust saada parimat seksuaal- ja reproduktiivtervise abi. Need hõlmavad ka kõigi õigust teha reproduktsiooni puudutavaid otsuseid ilma diskrimineerimise, sunniviisilise tegevuse ja vägivallata (WHO, 2018).

Reproduktiivsed õigused hõlmavad õigust saada teavet, õigust keha autonoomiale, õigust teha rasestumisvastaseid ja reproduktiivsusega seotud otsuseid ilma diskrimineerimiseta. Kõige selle puhul otsustab iga riik ise, millist määrust tema riigis kohaldatakse.

Lisaks sellele määratleb WHO (n.d.) reproduktiivtervise kui täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit kõigis reproduktiivsüsteemiga seotud küsimustes koos kõigi sellega seotud funktsioonide ja protsessidega.

7.2.2. TEEMA ARENDUS

7.2.2.1. Euroopa seadused ja suunised

Reproduktiivsete õiguste üle arutamisel võiks arvesse võtta järgmisi tegureid:

• Juurdepääs rasestumisvastaste vahendite kohta käivale teabele
• Juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivharidusele
• Juurdepääs seksuaaltervisele ja sellega seotud õigustele
• Juurdepääs abordile (erakorraline rasestumisvastane vahend, turvaline abort)

Rääkides lastega/teismelistega reproduktiivtervise teemast, rõhutage, et see on keeruline mõiste, mis hõlmab muu hulgas juurdepääsu teabele, rasestumisvastaste vahendite kättesaadavust, reproduktiivtervisega seotud tervishoiuteenuseid ning vaimset ja füüsilist tervist.

Isegi kui Euroopa riigid võivad järgida Euroopa institutsioonide soovitatud mustrit või suuniseid, mõjutab seaduste ja poliitika koostamise viisi riigi sotsiaalne, kultuuriline ja majanduslik taust.

7.2.2.2. Rasestumisvastased vahendid

Maailmas (mõnes maailma osas) on välja töötatud ja saadaval üle 14 rasestumisvastaste meetodite ja vahendite liigi. Mõned neist on järgmised:

• Rasestumisvastane kork
• Kondoomid
• Rasestumisvastane implantaat
• Rasestumisvastased süstid
• Rasestumisvastased tabletid
• Pessaar
• Naiste kondoomid
• Vaginaalne rõngas
• Vasektoomia
• Emakasisene vahend (vaskspiraal)
• Emakasisene vahend (hormoonspiraal) (NHS Inform, 2022)

Kui räägime kaasaegsete rasestumisvastaste vahendite kättesaadavusest, taskukohasusest ja teabest, viitame Euroopa Parlamendi rahvastiku- ja arengu foorumi (EPF) koostöös rühma tunnustatud rasestumisvastaste vahendite ekspertidega läbi viidud uuringule „The Atlas of Contraception 2020‟. Uuring näitas, et rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus on riigiti erinev, kusjuures Belgia on loetletud riigina, kus rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus on kõige suurem (96,4%) ja Poolas kõige väiksem (35,1%) (Statista, 2020).

Erakorralised rasestumisvastased vahendid (SOS-pillid) on rasestumisvastased vahendid, mis on tõhusad, kui neid manustatakse teatud aja jooksul pärast seksuaalvahekorda. Kõige levinum erakorraline rasestumisvastane vahend on pillid ning nende reguleerimine ja kättesaadavus sõltub riigist. Mõnes riigis on nende saamiseks vajalik meditsiiniline retsept, mis hõlmab arsti külastust, samas kui teistes riikides on need saadaval apteekides või poodides. Siiski on riike, kes nõuavad enne selle müüki rasedustesti tegemist ja riike, kes ei paku seda võimalust üldse.

Viimased suunad Euroopas näitavad, et enamik riike on erakorralised rasestumisvastased vahendid apteekides kättesaadavaks teinud (Austria, Rumeenia, Hispaania, Ühendkuningriik, Madalmaad jne). Mõnes riigis on ostmiseks siiski nõutav minimaalne vanus: Itaalias ja Horvaatias on selleks vanus üle 18 aasta ja Poolas üle 15 aasta. Viimaste aastate jooksul kaotas Itaalia vanusepiirangu, samas kui Poola taaskehtestas erakorraliste rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse ainult arstliku retsepti alusel. Erakorralised rasestumisvastased vahendid jäi Ungaris ja Poolas retseptiravimiks ning Maltal ei ole need registreeritud ega kättesaadavad (European Consortium for Emergency Contraception, n.d.).

Lisateavet rasestumisvastaste meetodite kohta saate lugeda teemast 3.

7.2.2.3. Abort

Abordiseadused on Euroopas kehtinud alates 20.^. sajandi algusest, kusjuures alates 1932. aastast on abordid seadustatud või dekriminaliseeritud (Poola). Centre for Reproductive Rights andmetel oli abort enamikus Euroopa riikides 1990. aastaks seadustatud/dekriminaliseeritud. Siiski on riike, kes alustasid abordi reguleerimist palju hiljem, näiteks Iirimaa (2013) ja Põhja-Iirimaa (2019). Praegu on ainult üks Euroopa riik, mis keelab abordi täielikult. Malta on ainus Euroopa riik, kus see protseduur on täielikult keelatud. Poola on teine Euroopa riik, mis otsustas abordivastase seaduse kasuks, välja arvatud vägistamise, verepilastuse või ema elu ohu korral, mis samuti läheneb täielikule keelule (Centre for Reproductive Rights, 2021).

Ühiskondlikul tasandil näitas Centre for Reproductive Rights 2021. aastal läbi viidud uuring (jagades elanikkonna sooliselt binaarses mõttes kaheks, meesteks ja naisteks), et abordiõigust puudutavate arvamuste osas oli 43% meestest ja 56% naistest nõus, et aborti tuleks teha, kui naine otsustab, et ta soovib seda teha. Veidi üle 20% mõlemas kategoorias (mehed ja naised) olid nõus, et aborti tuleks teha ainult teatud tingimustel, ning 10% naistest ja 14% meestest ütlesid, et seda ei tohiks üldse lubada (Centre for Reproductive Rights, 2021).

Viimase uuringu kohaselt Poolas arvab 33% elanikkonnast, et naistel on õigus valida, millal nad soovivad aborti teha, samas kui 43% riigi elanikest usub, et ainult teatud asjaolud (näiteks vägistamine) õigustavad abordi tegemist. Ülejäänud elanikkonnast ütles 6%, et aborti ei tohiks mingil juhul lubada, 8% lubaks seda ainult siis, kui ema elu on ohus ja 12% eelistas üldse mitte vastata.

WHO (2018) andmetel oleks 25% emade surmajuhtumitest võimalik vältida, kui kõigil rasedust vältida soovivatel naistel oleks juurdepääs kaasaegsetele rasestumisvastastele meetoditele.

Isegi kui enamik Euroopa riike peaksid näiliselt tagama juurdepääsu ohututele abortidele, keelduvad paljud riigid, kes pakuvad aborti taotluse alusel, teenuste osutamisest või tuleb läbida pikk protsess, mis võib hõlmata asjaomase isiku häbistamist ja süütunde tekitamist.

Lapsed/teismelised peaksid olema teadlikud oma võimalustest ja olemasolevatest tervishoiuteenustest, et nad saaksid kasutada oma seksuaaltervise ja reproduktiivsete õiguste kaitset.

– 7.2.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIVAD OLUKORRAD –

15-aastane avastas, et ta on rase. Ta hakkas kartma ega teadnud, mida teha ja kust abi paluda. Ta elab keskkonnas, kus abort on häbimärgistatud ja inimest häbistatakse igasuguse seksuaalse tegevuse eest, kui ta ei ole abielus. Ta ei teadnud, kust leida teavet raseduse ja abordi kohta, kuidas protsess kulgeb, millised on sellega seotud riskid ning tegurid, mis võivad mõjutada tema otsust ning vaimset ja füüsilist tervist. Sõpradega rääkimine ei tulnud kõne alla, sest ta ei teadnud ühtegi teist võimalust ja kuna oli oht, et teave võib levida.

Kuna ta elas üsna isoleeritud kohas, ilma juurdepääsuta seksuaalharidusele, korralikule seksuaaltervisele või isegi tugisüsteemile, ei teadnud ta, mida teha ja püüdis leida lahendusi internetist. Ta luges, et teatud puhastusvahendite joomine võib tekitada reaktsiooni, mis põhjustab abordi. Ta arvas, et tal ei ole ühtegi teist võimalust.

Õpetajana proovige reproduktiivtervise, soolise võrdõiguslikkuse või seksuaalkasvatuse tundides õpetamisel kaasata seksuaaltervise ja reproduktiivsete õiguste aspekte.

Kui te ei õpeta midagi seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvat, proovige luua ruum vestluseks ja küsimuste esitamiseks. Võiksite kaasata kooli meditsiiniõe, sotsiaalpedagoogi või mõne muu valdkonna eksperdi ja arutada seksuaalse tegevuse reproduktiivõiguslikke aspekte. Seda tehes oleks lastel/teismelistel ülalkirjeldatud olukorra puhul teadmistebaas, mida see tähendab, millised on nende võimalused ja kust nad saaksid abi küsida. Otsige välja mõned tervisekeskused, kasulikud materjalid või kohad, kust nad reproduktiivõigustega seotud olukordades erakorralist/õiguslikku nõu saavad.

7.2.4. HEAD NÄITED

7.2.4.1. Reproduktiivõiguste alane haridus

Õpetajana võiksite kaaluda reproduktiivõiguste alase hariduse lisamist oma tundidesse, kui räägite reproduktiivsusest või Euroopa seadustest või mõnest muust sellega seotud teemast. Kui see ei ole võimalik võiksite luua spetsiaalse ruumi selle teabe jagamiseks töötubade/materjalide/grupivestluste/ jne vormis.

Pidage meeles, et lastel/teismelistel on elus olukordi, kus nad peavad tegelema millegi reproduktiivõigustega seonduvaga (või tunnevad kedagi, kes läbib sellist olukorda), see võib olla mis tahes erakorraline rasestumisvastane vahend, teave raseduse kohta, emotsionaalne toetus või mis tahes liiki abi, mida nad võivad vajada. Seetõttu on parem vältida väärteabe või -arusaamade levikut ja rääkida nendega sellest teemast avatult. Nad saavad vajalikku teavet nii või teisiti ja soovitatav on, et see tuleks õigetest allikatest, mis ei häbimärgista, häbista ega püüa neid end süüdi tundma panna. Püüdke keskenduda hariduslikule aspektile ja pakutavale toetusele.

7.2.4.2. Vältige häbistamist ja süütunde tekitamist

Arvestades asjaolu, et igal Euroopa (ja kogu maailma) riigil on õiguspädevus otsustada reproduktiivtervishoiu seaduste ja määruste üle, võib juurdepääs teabele ja reproduktiivtervishoiu spetsialistidele olla väga piiratud. Sellise olukorraga silmitsi seistes, olenemata sellest, kas olete pedagoogi ja/või õpetaja rollis, püüdke vältida isiku häbistamist selle eest, mida ta tegi ja püüdke keskenduda sellele, et pakkuda talle oma toetust. Kui püüate panna neid end süüdi või häbistatuna tundma, oleks sellel ainult negatiivne mõju, mis võib panna neid teie eest mingit teavet varjama või tulevikus abi küsimist vältima. Te ei saa juhtunut muuta, kuid saate pakkuda tuge, et järgmine kord oleks see inimene paremini informeeritud ja teaks, kust ta saaks juurdepääsu vajatud teenustele või teabele.

7.2.5. ALLIKAD

Centre for Reproductive Rights (2021). The World’s Abortion Laws. Centre for Reproductive Rights. Retrieved from https://reproductiverights.org/maps/worlds-abortion-laws/.

European Consortium or Emergency Contraception (n.d.). Emergency Contraception Availability in Europe. Retrieved from https://www.ec-ec.org/emergency-contraception-in-europe/emergency-contraception-availability-in-europe/.

NHS Inform (2022). The different types of contraception. Retrieved from https://www.nhsinform.scot/healthy-living/contraception/getting-started/the-different-types-of-contraception.

Statista (2020). Contraception accessibility in European countries. Retrieved from https://www.statista.com/statistics/1268189/access-to-modern-contraception-in-europe-by-country/.

‌WHO (2018). Reproductive health. Retrieved from https://www.who.int/westernpacific/health-topics/reproductive-health.

WHO (n.d.). Sexual health. Retrieved from https://www.who.int/health-topics/sexual-health#tab=tab_3.