7.1. SEKSUAALTERVISEGA SEOTUD ÕIGUSED

Hinnangulien näit:11minutit

Lapsed ja teismelised peaksid oma seksuaaltervise alastest õigustest teadlikud olema
Seksuaaltervis hõlmab muu hulgas oma seksuaalsuse tunnustamist ja aktsepteerimist, juurdepääsu seksuaalharidusele, seksuaaltervisega seotud teabele ja hooldusele ning seksuaalsete õiguste tunnustamist ja austamist.
Seksuaaltervisega seotud õigused hõlmavad muu hulgas seadusi ja poliitikaid, mis on seotud seksuaalhariduse, seksuaaltervise (vaimse ja füüsilise), sugulisel teel levivate haiguste ja viiruste ennetamise ning raviga.

7.1.1. SISSEJUHATUS

WHO (n.d.) kohaselt eeldab seksuaaltervis positiivset lähenemist seksuaalsusele ja seksuaalsuhetele ning võimalust saada seksuaalselt turvalisi ja meeldivaid kogemusi, mis on vabad igasugusest diskrimineerimisest, vägivallast või sunnist. Seksuaaltervise saavutamise võime sõltub juurdepääsust igakülgsele, kvaliteetsele seksuaalharidusele (seksi ja seksuaalsuse kohta), juurdepääsust teabele turvaseksi, kaitsevahendite liikide ja kaitsmata seksuaalvahekorra võimalike tagajärgede kohta, juurdepääsust tervishoiuspetsialistidele ja elamisest keskkonnas, mis toetab ning kaitseb seksuaaltervist. Sama organisatsioon toob välja võimalikke seksuaaltervisega seotud probleeme, mis tulenevad seksuaaltervisega seotud õiguste mittekohaldamisest. Nende võimalike probleemide hulka kuuluvad soovimatud rasedused ja abordid, seksuaalvägivald, seksuaalhäired, kahjulikud tavad (näiteks naiste suguelundite moonutamine), HIV, sugulisel teel levivate haiguste, sugulisel teel levivate viiruste ja reproduktiivse organismi probleemid.

7.1.2. TEEMA ARENDUS

7.1.2.1. Seadused ja suunised seksuaaltervise valdkonnas

Seksuaaltervisega seotud seadused ja suunised võivad hõlmata:

Sugulisel teel levivate haiguste ja viiruste ennetamise ning raviga seotud suunised
Suunised, mis tagavad kõigile juurdepääsu teabele ja seksuaaltervishoiuteenustele
Reproduktiivtervise ja planeeritud vanemluse suuniseid
HIV-i ennetamise, häbimärgistamise lõpetamise ja patsientide raviga seotud suuniseid
Tervishoiuga seotud suunised (mitte tingimata seksuaaltervishoiuga seotud)

Seksuaaltervisega seotud õiguste puhul on seksuaalne orientatsioon suur tegur, mis võib nende õiguste kättesaadavust mõjutada. Sotsiaalne, kultuuriline ja õiguslik taust võivad kõik olla elemendid, mis pakuvad või piiravad teile juurdepääsu seksuaaltervisele, ennetusele ja rasestumisvastastele vahenditele, teabele juurdepääsule, abielule jne. Maailmas on praegu 69 riiki, kus homoseksuaalsus on kriminaalkorras karistatav, mõnes neist on see karistatav surmanuhtlusega. Lisaks sellele kuuluvad kuus neist riikidest ÜRO-sse (Byrnes, 2019). Selline kriminaliseerimine keelab inimestele õiguse olla nemad ise, juurdepääsu tervishoiuteenustele ja võib sageli kaasneda muude diskrimineerimise vormidega, näiteks keelatakse neil verd loovutada, konkreetses kohas töötada jne.

Nendes riikides vaigistatakse homoseksuaalseid inimesi (ja LGBTQ+ kogukonna inimesi), sest nad on sunnitud valima oma identiteedi väljendamise ning füüsilise ja vaimse tervise vahel. Kuna neid sunnitakse oma identiteeti varjama, ei ole neil kogukondadel enamasti juurdepääsu seksuaaltervisele, seksuaaltervise ennetamise vahenditele või teabele, kuna nad kardavad, et nad avastatakse ja saadetakse sõltuvalt riigist vangi või surmanuhtluse alla. See isolatsioon võib neid sundida ebaturvaliste tavade poole ja panna nad haavatavasse olukorda. Kuigi see võib tunduda äärmusliku ja üksikjuhtumina, on see LGBTQ+ kogukonna tavaline elu neis 69 riigis, näidates, kuidas igapäevaselt rikutakse põhilisi inimõigusi (näiteks juurdepääsu tervishoiule).

Isegi kui enamikus riikides ei ole mittenormatiivne seksuaalne orientatsioon ja seksuaalsed väljendusvormid tehniliselt ebaseaduslikud, on need häbimärgistatud ja neid peetakse diskrimineerimise aluseks.

1980. ja 1990. aastatel, kui HIV/AIDS-i epideemia levis vere loovutamisel kasutatud vahendite kaudu, lõid tervishoiuasutused eripoliitika, mis keelas kõrge riskikäitumisega patsientidel vere loovutamise. Need patsiendid, keda peeti kõrge riskikäitumisega patsientideks, olid homo- ja biseksuaalsed mehed. Kuigi sellest on möödas juba üle 40 aasta, on tänapäevalgi riike, kus homo- või biseksuaalsetel meestel on vere loovutamine keelatud/seadusevastane.

See häbimärgistamine tulenes homokogukonna seostamisest HIV-viirusega teabe puudumise ja hirmu tõttu ning see näitas ka kogu maailmale, millisele isoleerituse tasemele hirm meid viia võib. Thomas Reuters Foundationi uuringu (2020) kohaselt olid Horvaatia, Ukraina ja Island nende riikide hulgas, kus homo- ja biseksuaalsete meeste vereloovutamine on keelatud (Ohlen, 2020).

Häbimärgistamine ja selle püsimine aitavad kaasa LGBTQA+ kogukonna vastu suunatud vägivalla suurenemisele kogu maailmas. Väärteabe ring (mis koosneb teabe levitamisest ilma kontrollimata, LGBTQ+ kogukonna liikmete diskrimineerimisest/isolatsioonist ja vägivallast) keelab juurdepääsu põhilistele inimõigustele ja seksuaaltervisele.

Rohkem infot seksuaaltervise kohta saate lugeda teemast 3.

7.1.2.2. Vaimne tervis

Häbimärgistamine ja teatud rühmade isoleerimine tekitab suurema distantsi normatiivse ja mittenormatiivse aktsepteerimise vahel, sest sageli isoleeritakse mittenormatiivsed tavad ning inimesed (näiteks homoseksuaalsed inimesed vere loovutamisest) ja neile keelatakse juurdepääs igakülgsele seksuaaltervishoiuteenusele. See jõustab normatiivsust ja mõjutab häbimärgistatud või stereotüübiks taandatud inimeste vaimset tervist. Ühiskondliku hukkamõistu nägemine ja et seksuaalsus, seksuaalne orientatsioon või sugu võib muuta kellegi käitumist inimese suhtes või keelata sellele inimesele juurdepääsu seksuaaltervise kliinikutele või seksuaaltervise teenustele, võib negatiivselt mõjutada kellegi vaimset tervist. Ärevus, isoleeritus ja depressioon võivad olla mõned nende tavade võimalikud tagajärjed.

Lastele/teismelistele seksuaaltervisega seotud õiguste õpetamisel on oluline selgitada, et kõigil peaks olema juurdepääs nendele õigustele sõltumata nende soost, seksuaalsest orientatsioonist, sotsiaalsest soost või mis tahes muust diskrimineerimise vormist. Võiksite võtta aega stereotüüpide ja seksuaalse häbimärgistamise lahtimõtestamisele ning pakkuda teabeallikaid. Proovige selgitada, kuidas kuulujuttude levitamine või teabe kontrollimata jätmine võib aidata kaasa teatud rühmade häbimärgistamisele ja isoleerimisele ning kuidas nad saaksid seda teemat ise veidi uurides vältida.

7.1.2.3. Seksuaalsuse ja seksuaaltervise häbimärgistamise müütide ümberlükkamine

Müüt: HIV on sama asi mis AIDS

Nagu juba nimest selgub, on inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV) viirus ja omandatud immuunpuudulikkuse sündroom (AIDS) haigus (WHO, 2020). HIV-i diagnoosimine ei tähenda automaatselt, et teil on AIDS. Kuigi seda viirust seostati 1980.–1990. aastate epideemia ajal peamiselt homo- ja biseksuaalsete kogukonnaga, on uuringud näidanud, et sellega võivad kokku puutuda kõik, kes tegelevad oraalse, vaginaalse või anaalseksiga. Diagnoositud inimesed saavad ravimeid võttes ja korrapäraselt kontrollis käies elada tavapärast elu. Lisaks sellele väheneb ravimi regulaarsel võtmisel viiruskoormus märkimisväärselt, kuni see ei ole enam nakkav. See tähendab, et kuigi inimesel võib olla diagnoositud HIV, ei saa ta kaitstud seksiga tegeledes viirust edasi kanda. Seega viitab isegi nimetus omandatud immuunpuudulikkuse sündroom sellele, et AIDS võib olla tingitud sellest, et ei ole end testitud, võetud ravimeid ja, et seda saab vältida.

Selle asemel, et lasta hirmul või valeinformatsioonil lapsi/teismelisi suunata, püüdke selgitada, kuidas ja miks HIV-i on seostatud nii suure häbimärgistamisega ning et teadlik olemine ja korrapärane kontrollis käimine on asi, mida igaüks saab (ja peaks) oma seksuaaltervise heaks tegema.

Müüt: suguhaiguste testimine on mõeldud ainult neile, kellel on mitu seksuaalpartnerit

Sugulisel teel levivate haiguste ja viiruste testid on mõeldud kõigile, kes on seksuaalselt aktiivsed. Seksuaalpartnerite arv ei näita võimalust nakatuda sugulisel teel levivatesse haigustesse/viirustesse, kuid ohtliku või kaitsmata seksiga tegelemine võib seda teha. Seksuaaltegevusega alustamisel on nii teile kui ka teie partneri(te)le kasulik, kui te lasete end regulaarselt suguhaiguste suhtes testida.

Suguhaiguste vastu testimist võib vaadelda kui enesehoolduse ja teadlikkuse suurendamist oma keha ja vaimse tervise suhtes. Suguhaiguste häbimärgistamine, sest seksuaalset suhet peetakse tabuks (enamikus ühiskondades), aitab kaasa veendumusele, et kui sa ei näe/tunne midagi, siis ei ole sul sugulisel teel levivaid haigusi ega viiruseid. See on täiesti vale, sest te võite olla suguhaiguse kandja, ilma et see oleks teie organismis aktiveeritud. See tähendab, et see võib kuni mingi ajani teie kehasse jääda ja te annate seda edasi oma seksuaalpartneritele, kelle kehas see võib sümptomeid tekitades aktiveeruda, aga võib ka nende kehas passiivne olla. Sõltuvalt suguhaigusest on inkubatsiooniperiood erinev. Peamine mõte on see, et suguhaigus ei pruugi olla nähtav ja füüsiliste sümptomite puudumine ei tähenda, et teil suguhaigust ei ole. Seepärast on sugulisel teel levivate haiguste ja viiruste testid oluline osa seksuaalharidusest ja seksuaaltervisest.

Sugulisel teel levivate haiguste ja viiruste testimist saab teha seksuaaltervise kliinikutes, haiglates, arsti juures või isegi kodus enesetestimise komplektide abil, mis saadetakse pärast laboratooriumisse analüüsimiseks.

Müüt: kui sul on sugulisel teel leviv haigus, oled sa „räpane‟

Uuringud on näidanud, et enam kui pooltel maailma inimestest on olnud või saavad kunagi tulevikus suguhaiguse (STD Statistics, 2022), mis muudab suguhaigused osaks meie elust. Sageli ei pruugi need inimesed seda isegi teada, sest neil puuduvad füüsilised sümptomid. Olles teadlik, lastes end testida ja harrastades turvaseksi, on tõenäosus nakatuda suguhaigustesse ning neid levitada oluliselt väiksem. Siiski on veel mõned suguhaigused, mis võivad levida isegi kaitstud vahekorraga (nt inimese papilloomiviirus).

Turvaliste tavade õpetamine lastele/teismelistele hõlmab neile sugulisel teel levivate haiguste ja viiruste ning nende vastase kaitse kohta õpetamist. Nende haiguste või viiruste häbimärgistamine ainult seetõttu, et need on seotud seksiga, võib aidata kaasa ebaturvalisele keskkonnale ja väärteabe levitamisele.

Müüt: biseksuaalsetel ja homoseksuaalsetel inimestel on suurem tõenäosus sugulisel teel levivaid haigusi saada

Seksuaalne orientatsioon ei määra suguhaigustesse nakatumise tõenäosust. Kuid nagu juba mainitud, võivad seda teha kaitsmata ja ebaturvaline seksuaalkäitumine. Sõltumata soost ja seksuaalpartneritest, võivad ennetamine ja kaitse sugulisel teel levivate haiguste ja viiruste puhul teie parimad sõbrad olla.

Teadmine, mida tähendab seksuaaltervis, on esimene samm, et lapsed/teismelised saaksid oma seksuaaltervisega seotud õigusi tunnistada ja nende eest seista. Nende teavitamine aitab kaasa sellele, kuidas nad tajuvad seksi, seksuaaltervist ja teatud mittenormatiivsete tavadega seotud häbimärgistamist. See võib hiljem aidata kaasa nende parema seksuaaltervishoiu ja kõigi seksuaaltervise õiguste eest seismisele.

– 7.1.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIVAD OLUKORRAD –

Teismelisel, kes määratleb end kui biseksuaalset ja queer-i, puudub juurdepääs seksuaaltervise ja kaitsega seotud teabele, kui ta on seksuaalselt aktiivne rohkem kui ühe sugupoolega. Koolis ei toimu seksuaalkasvatuse tunde ja kogu materjal mis talle kättesaadav oli ja mida ta lugeda püüdis, ilma et ta oleks oma seksuaalset identiteeti, paljastanud oli kirjutatud heteronormatiivsest vaatepunktist. Ta ei tundnud isiklikult teisi queer/biseksuaalseid inimesi, sest ta ei ole oma elu selle aspekti osas välja tulnud, nii et ta lükkab edasi vestlusi võimalike partneritega, sest häbeneb, et ei tea, kuidas ta end kaitsta saab.

Õpetajana on allikate kättesaadavuse tagamine kõigile lähtepunktiks või seksuaaltervise edendamise ja oma seksuaaltervise õiguste tunnustamine. Kui trükimaterjale ei ole saadaval, võib soovitada veebipõhiseid allikaid (raamatud, blogid, grupid, sotsiaalmeediakontod jne).

7.1.4. HEAD NÄITED

7.1.4.1. Arutlege ja kaitske seksuaaltervise õiguseid

Võimalused seksuaaltervisega seotud õigustest ning seksuaalsuse ja soo mitmekesisusest rääkimiseks võiksid olla järgmised:

Ekspertidega rääkimine

Õppimine valdkonna ekspertide, aktivistide, soolise võrdõiguslikkuse ja seksuaaltervise õigustega igapäevaselt tegelevate inimeste käest võib suurendada õpilaste huvi oma õiguste tundmise ja kaitsmise vastu, suurendades ühtlasi nende motivatsiooni kõigi õiguste kättesaadavuse eest seismiseks.

Seksuaalkasvatuse õpitoad/mängud

Seksuaaltervisega seotud õiguste õpetamine võib toimuda ka töötubade või mängude kaudu. Kasutades eakohast keelt, võiksite alustada õpetamist seksuaalse nõusoleku, seksi ja seksuaalsusega seotud seaduste ja suuniste, oma seksuaaltervise kontrollimise jne kohta.

Anonüümsed küsimused

Laske õpilastel üles kirjutada seksuaaltervise õigustega seotud anonüümseid küsimusi ja vastake neile klassi ees. Võiksite isegi arutelu korraldada või küsida, kas keegi teab vastuseid.

Juurdepääsu võimaldamine allikatele, püüdlused arutada seksi, seksuaaltervise ja seksuaaltervise õiguste teemal võivad olla mõned meetmed, mis võivad aidata lapsi/teismelisi vastuste poole suunata. See võib olla spetsiaalselt selle vestluse jaoks loodud ruum või olla integreeritud igapäevaelu vestlusesse.