4.3. LÄHISUHTEVÄGIVALD

4.3.1. SISSEJUHATUS

Lähisuhtevägivald on laialt levinud ja sellel on suur negatiivne mõju täiskasvanutele, lastele, peredele, inimestevahelistele suhetele ja kogukondadele ning see põhjustab suuri majanduslikke kahjusid. Üks lähisuhtevägivalla tunnuseid on selle varjatud olemus, sest paljud lähisuhtevägivalla ohvrid on liiga heidutatud, et abi otsida ja väärkohtlemisest õiguskaitseorganitele teatada.

Lähisuhtevägivald tähendab lähipartneri või endise partneri käitumist, mis põhjustab füüsilist, seksuaalset või psühholoogilist kahju, sealhulgas füüsiline agressiivsus, seksuaalne sund, psühholoogiline väärkohtlemine ja kontrolliv käitumine (Krug et al., 2002).

Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) sõnul on lähisuhtevägivald „endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel aset leidev füüsiline, seksuaalne, psühholoogiline või majanduslik vägivald, olenemata sellest, kas vägivallatseja jagab ohvriga sama elukohta või mitte‟ (Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut, 2017).

Kuigi ka naised võivad suhetes meestega vägivaldsed olla, sageli enesekaitseks, ja vägivald esineb ka samast soost partneritega suhtes, on kõige sagedasemad naistevastase vägivalla toimepanijad meessoost partnerid või endised partnerid. Seevastu on meestel palju suurem tõenäosus kogeda vägivaldseid tegusid võõraste või vähem tuttavate kui nende lähedaste poolt (Krug et al., 2002)

Lähisuhtevägivald viitab neljale erinevale vägivallavormile (füüsiline, seksuaalne, psühholoogiline ja majanduslik vägivald), mida selgitatakse allpool ja eraldi kohtinguvägivald, mis esineb peamiselt noorte seas.

4.3.2. TEEMA ARENDUS

4.3.2.1. Millised on lähisuhtevägivalla riskitegurid?

Lähisuhte- ja ka seksuaalvägivald on tingitud üksikisiku, perekonna, kogukonna ja laiema ühiskonna tasandil esinevatest teguritest, mis on üksteisega seotud, et riske suurendada või vähendada (kaitsev). Mõned on seotud vägivallatsejaga, mõned vägivalla kogemisega ja mõned mõlemaga (Krug et al., 2002; WHO, n.d.-b).

Nii lähisuhte- kui ka seksuaalvägivalla riskitegurid on järgmised:

• Madalam haridustase (toimepanek ja seksuaalvägivalla kogemine).
• Varasem kokkupuude laste väärkohtlemisega (toimepanek ja kogemine).
• Perevägivalla tunnistamine (toimepanek ja kogemine).
• Antisotsiaalne isiksusehäire (toimepanek).
• Alkoholi kuritarvitamine (toimepanek ja kogemine)
• Kahjulik mehelik käitumine, sealhulgas mitme partneri või hoiaku olemasolu, mis õigustavad vägivalda (toimepanek)
• Kogukonna normid, mis priviligeerivad või omistavad meestele kõrgema ja naistele madalama staatuse
• Naiste vähene juurdepääs palgatööle
• Soolise võrdõiguslikkuse madal tase (diskrimineerivad seadused jne).

Lähisuhtevägivallaga konkreetselt seotud tegurid on järgmised:

• Varasem kokkupuude vägivallaga
• Abielulised ebakõlad ja rahulolematus
• Partneritevahelise suhtlemise raskused
• Mees kontrollib käitumist oma partnerite suhtes.

Seksuaalvägivallaga konkreetselt seotud tegurid on järgmised:

• Uskumused perekonna au ja seksuaalse puhtuse kohta
• Meeste seksuaalse õiguse ideoloogiad
• Nõrgad õiguslikud sanktsioonid seksuaalvägivalla eest.

Sooline ebavõrdsus ja naistevastase vägivalla vastuvõetavust käsitlevad normid on naistevastase vägivalla peamine põhjus (WHO, n.d.-b).

4.3.2.2. Füüsiline vägivald

Füüsilist vägivalda käsitatakse teona, mis põhjustab õigusvastase füüsilise jõu tagajärjel füüsilist kahju praegusele või endisele partnerile. Füüsiline vägivald võib muu hulgas olla raske või väike kallaletung, vabaduse võtmine ja tapmine (Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut, 2017)

2014. aastal kirjeldati ÜRO uuringustatistika koostamise suunistes (ÜRO, 2014) seda, et füüsiline vägivald võib hõlmata mitmesuguseid füüsilisi toiminguid, näiteks:

• Löömine või millegi viskamine, mis võib intiimpartnerile haiget teha.
• Lükkamine, tõukamine, juustest tõmbamine
• Löömine rusika või millegi muuga, mis võib intiimpartnerile haiget teha
• Löömine, lohistamine või peksmine
• Tahtlik lämmatamine või põletamine

Ähvardus kasutada relva, nuga või muud relva intiimpartneri vastu.

4.3.2.3. Seksuaalvägivald

Iga seksuaaltegu, mis tehakse ohvrile ilma tema nõusolekuta. Seksuaalne vägivald võib väljenduda vägistamise või seksuaalse kallaletungina (Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut, 2017).

ÜRO lisab (ÜRO, 2014) et seksuaalvägivald on igasugune kahjulik või soovimatu seksuaalkäitumine, mida kellelegi peale surutakse. See hõlmab kuritarvitavaid seksuaalkontakte, sunnitud tegevusi seksuaalses tegevuses, katseid või lõpetatud seksuaaltegusid teise isikuga ilma nende nõusolekuta, seksuaalset ahistamist, verbaalset kuritarvitamist, ähvardusi, kokkupuudet, soovimatut puudutamist, verepilastust jne.

Täpsem teave seksuaalvägivalla kohta on teemas 4.4.

4.3.2.4. Psühholoogiline vägivald

Psühholoogiline vägivald hõlmab erinevaid käitumisviise, mis sisaldavad emotsionaalset väärkohtlemist ja kontrollivat käitumist. Sageli eksisteerivad need koos lähisuhte- ja seksuaalvägivallaga ning on ka iseenesest vägivallaaktid. Uuringud on näidanud, et mitut liiki psühholoogilise vägivalla kasutamine on seotud naissoost partnerite vastu suunatud füüsilise ja seksuaalse vägivalla suurenenud riskiga ning võib avaldada sellistele naistele tõsist mõju, olenemata sellest, kas muud liiki vägivald toimus või mitte (United Nations, 2014).

EIGE soovitab määratleda psühholoogilist vägivalda kui „igasugust tegu või käitumist, mis põhjustab psühholoogilist kahju partnerile või endisele partnerile. Psühholoogiline vägivald võib esineda muu hulgas sunni, laimamise, sõnalise solvamise või ahistamisena‟ (Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut, 2017).

Psühholoogilise vägivalla määratluse alla kuuluvate käitumisviiside näited on järgmised:

• Emotsionaalne kuritarvitamine:

  • Solvamine või halvasti tundma panemine.
  • Pisendamine või alandamine teiste inimeste ees
  • Tahtlik hirmutamine või heidutamine
  • Ähvardamine talle või teistele, kellest ta hoolib, haiget teha

• Kontroliv käitumine:

  • Tema isoleerimine, takistades tal näha peret või sõpru
  • Tema asukoha ja sotsiaalse suhtlemise jälgimine
  • Tema ignoreerimine või ükskõikne kohtlemine
  • Vihastamine, kui ta räägib teiste isikutega
  • Põhjendamatute truudusetuse süüdistuste esitamine
  • Tema tervishoiuteenuste kättesaadavuse kontrollimine
  • Tema haridusele või tööturule juurdepääsu kontrollimine.

4.3.2.5. Majanduslik vägivald

Öeldakse, et majanduslik vägivald leiab aset siis, kui üksikisik ei võimalda oma lähipartnerile juurdepääsu rahalistele vahenditele, tehes seda tavaliselt kuritarvitamise või kontrolli, tema isoleerimise või muude kahjulike tagajärgedega tema heaolule (United Nations, 2014).

EIGE soovitab määratleda majanduslikku vägivalda kui „igasugust tegevust või käitumist, mis põhjustab partnerile majanduslikku kahju. Majanduslik vägivald võib muu hulgas olla varaline kahju, rahalistele vahenditele, haridusele ja tööturule juurdepääsu piiramine või majanduslike kohustuste mitte täitmine, näiteks alimentide tasumine (Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut, 2017).

Majanduslik vägivald hõlmab järgmist (ÜRO, 2014):

• Rahalistele vahenditele juurdepääsu keelamine
• Kinnisasjale ja kestvuskaupadele juurdepääsu keelamine
• Tahtlikult ei järgita majanduslikke kohustusi, nagu alimentide maksmine või rahaline toetus perekonnale, millega kaasneb vaesus ja raskused
• Tööturule ja haridusele juurdepääsu keelamine
• Majandusliku seisundiga seotud otsuste tegemises osalemise keelamine

4.3.2.6. Kohtinguvägivald

Lähisuhtevägivalda võib esineda nii käimissuhtes, kooselusuhtes, elukaaslaste vahel kui ka abielus. 

Lapsed ja noored võivad olla tunnistajaks vanemate vahelisele lähisuhtevägivallale ja selle all otseselt kannatada. Samuti võivad noored kogeda lähisuhtevägivalda oma suhetes. Sellist noortevahelist lähisuhtevägivalda nimetatakse kohtinguvägivallaks. Kohtinguvägivald on kontrollivahend inimese üle, kellega ollakse suhetes – selliseid suhteid iseloomustab võim ja kontroll. Need on ebaturvalised ja kahjustavad suhted. Soolised stereotüübid soodustavad kohtinguvägivalla tekkimist, kuid ka puudulikud oskused agressiivsete tunnetega toimetulekul ja lahenduste leidmine konfliktsituatsioonides (Part & Kull, 2019).

“Kohtinguvägivalla käsitlemine peaks lähtuma soolisest aspektist, sest see on sageli seotud soostereotüüpidega ning nende lahtimõtestamine aitab kaasa kohtinguvägivalla olemuse mõistmisele ja ennetamisele.” (Part & Kull, 2019). Autorite uuringus leiti, et katserühma noorte soostereotüüpsed hoiakud olid seotud kohtinguvägivalda lubavate hoiakutega (Part & Kull, 2019).

– 4.3.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIMISE OLUKORRAD –

• Seksima sundimine vastu tahtmist
• Väitmine, et kaaslane võlgneb neile välja viimise eest seksi
• Olles liiga armukade, sealhulgas süüdistades teda pidevalt petmises
• Olles äärmiselt kontrolliv, näiteks öeldes talle, mida kanda, keelates näha sõpru ja peret või nõudes kontrollida tema telefoni, e-posti ja sotsiaalmeediat
• Pidevalt teda kontrollides ja vihastades, kui ta endast tihti teada ei anna
• Tema maha tegemine, sealhulgas tema välimuse (riided, meik, juuksed, kaal), intelligentsuse ja tegevuste osas
• Püüdes teda teistest inimestest isoleerida, sealhulgas teda solvates
• Süüdistades teda oma kuritahtlikus käitumises ja loetledes viise, kuidas ta teda seda tegema panid
• Oma tegude eest mittevastutuse võtmine
• Ikka ja jälle kuritarvitamise pärast vabandamine ja lubadus muutuda
• Kiired tujumuutused, nii et ta ei tea kunagi, mida kaaslane teeb või ütleb, et probleemi põhjustada
• Suhte lõpetamise keelamine või pannes teda end lahkumise pärast süüdi tundma
• Käitumise kontrollimiseks ähvardus kutsuda kohale ametiasutused (politsei, sisekaitse, lastekaitseteenistused jne)
• Rasestumisvastase vahendi kasutamise või arsti/meditsiiniõe juurde minemise keelamine
• Füüsilise vägivalla toimepanemine, näiteks löömine, tõukamine või kõrvakiilu andmine.

4.3.4. HEAD NÄITED

4.3.4.1. Kui õpilane räägib paarisuhtevägivallast. Nõuanded õpetajale (Part  & Kull, 2019):

Õpilased võivad pöörduda õpetaja või muu koolis töötava spetsialisti poole murega, et nad kogevad kohtinguvägivalda või nende kodus on perevägivald. Iga taolist avaldust tuleb võtta tõsiselt, sest noore turvalisus võib olla ohus.

1. KUULA!

Noort inimest tuleb kõigepealt kuulata. Ärge sekkuge, laske noorel rääkida. Ärge esitage suunavaid, üksikasjalikke või küsitlevaid küsimusi.

Püüa mõista:

• Kas noor on praegu ohus?
• Kas noor võib tulevikus ohus olla?
• Kas keegi on veel ohus?
• Kas meditsiiniline abi on vajalik?
• Mida noor inimene vajab?
• Mida noor inimene hetkel oluliseks peab?

2. TUNNUSTA!

Tunnusta noort inimest, et ta rääkima tuli. Ära süüdista teda selles, et ta ei ole varem kontakti või rääkinud (Sa oled TUBLI, et sellest rääkisid. See on ÕIGE, et nii tegid. See oli sinu jaoks ilmselt raske).

Ärge väljendage oma šokki või uskumatust, jääge rahulikuks ja empaatiliseks (Mul on kahju, et see sinuga juhtus).

Kuulake ja peegeldage noore tundeid, kuid ärge öelge neile, mida nad peaksid tundma.

Ärge olge hinnangut andev või kahtlustav (USUN sind. Ma võtan sind TÕSISELT. See ei ole sinu süü).

Ära kritiseeri vägivallatsejat, ta võib olla noore kohtingupartner, kelle vastu tal tunded on.

3. Aita leida abi!

Õpetaja eesmärk on kuulata ja aidata leida professionaalset abi, kui kahtlustatakse vägivalda. Õpetaja roll ei ole uurida ja otsustada, mis juhtus ja kas juhtus, seda teevad vajadusel lastekaitsetöötaja ja politsei.

Varajane sekkumine annab selge signaali, et kohinguvägivald ei ole vastuvõetav, et teie kool on turvaline, ja see takistab vägivalla eskaleerumist. Kui õpilane annab teile konfidentsiaalset teavet, mis paneb teid arvama, et tema turvalisus on ohus, peate seda teavet jagama teise spetsialistiga, kes saab õpilast aidata, nt kooli tugispetsialist / juhtkond, lastekaitsetöötaja, politsei. Ärge lubage noorele, et hoiate nende antud teavet saladuses, olge ausad selle kohta, mida saate teha ja mida mitte.

Rääkige noorele, mida kavatsete teha – näiteks soovite tuua kooli tugispetsialisti noorega rääkima. Lapsevanema(te) kaasamine noore nõusolekul on hea mõte, kui nemad ei ole vägivallatsejad (perevägivalla korral!). Kui tegemist on tõsise vägivallajuhtumiga või vägivallakuriteoga, võib olla vajalik sellest teavitada politseid, lastekaitsetöötajat või arsti.

Pange kirja, mida õpilane teile ütles. Edastage noore sõnu nii täpselt kui võimalik, ärge tõlgendage. Pange kirja, mida te edasi tegite, kellega rääkisite.

Koostöös lastekaitsetöötaja ja politseiga võivad erilist tähelepanu vajada noored, kes ise on suhtes vägivaldsed.

Leia ka endale toetust. Kellegi isikliku vägivaldse juhtumiga kokkupuutumine võib olla stressirohke kogemus.

4.3.5. ALLIKAD

European Institute for Gender Equality (2017). Glossary of definitions of rape, femicide and intimate partner violence. European Institute for Gender Equality. Retrieved from https://eige.europa.eu/sites/default/files/documents/ti_pubpdf_mh0417297enn_pdfweb_20170602161141.pdf

Krug, E. G., Dahlberg, L. L., Mercy, J. A., Zwi, A. B., & Lozano, R. (Eds.). (2002). World report on violence and health. Genève: Organisation mondiale de la santé. Retrieved from https://www.who.int/publications/i/item/9241545615

Part, K., & Kull, M. (Eds.). (2019). Terved ja turvalised suhted. Noorte kohtinguvägivalla ennetamine. Tartu.

United Nations. (2014). Guidelines for Producing Statistics on Violence against Women—Statistical Surveys. New York: United Nations. Retrieved from https://unstats.un.org/unsd/gender/docs/guidelines_statistics_vaw.pdf

WHO. (n.d.). Violence against women. Retrieved 29 September 2022, from https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/violence-against-women