4.1. KIUSAMINE

4.1.1. SISSEJUHATUS

Inimene vajab enda kõrvale häid sõpru ja kaaslasi ning soovib kuuluda sotsiaalsesse võrgustikku, et arendada oma identiteeti, kasvada, tunda end turvaliselt ja mõtestada oma isiklikku elu. Igaühe jaoks on väga oluline, et tal oleksid head kaaslased ja sõbrad, kellega ta saaks jagada oma rõõme, kes teda mure korral lohutaks ja kes paneks end väärtustatuna tundma. Kogukondades õpitakse üksteisega läbi saama ja just eakaaslaste seas omandatakse edukaks eluks vajalikud sotsiaalsed oskused. Miski ei ole hullem kui sotsiaalne tõrjutus ja soovimatu üksindus kodus, koolis, huviringis või ühiskonnas üldiselt (Knoop et al., 2017).

Kui inimene hakkab kahtlema, kuhu ta kuulub või kas ta üldse kuhugi kuulub, võib see tekitada ebamugavaid tundeid, sest tema enda eksistentsi peetakse ohustatuks. Laste ühtekuuluvustunne võib sattuda surve alla, kui kogukonna positiivne panus on määratlemata või kui rühmad kuhu nad kuuluvad on pigem sallimatud. Kui endises stabiilses elus hakkavad ilmnema häirivad muutused, näiteks kui lemmikõpetaja jääb haigeks või lahkub töölt, võivad lapsed tunda tasakaalustamatust. Klassiga liituvad uued lapsed võivad samuti tasakaalu rikkuda.

Üks võimalus ebameeldivate tunnete leevendamiseks võiks olla leida uus viis turvalisuse loomiseks, näiteks luua uus suhtlusringkond, kus peamine eesmärk on kellegi kiusamine. Teisisõnu võib kiusamist tõlgendada kui üksindushirmu sümptomit ja uue suhtlusringkonna loomise viisi, kui ühist huvi pakkuvaid positiivseid tegevusi ei ole (, Rabøl Hansen, 2016).

4.1.2. TEEMA ARENDUS

4.1.2.1. Kiusamise mõiste

Kiusamise ennetamiseks ja sellesse edukaks sekkumiseks peab kiusamine olema selgelt määratletud. See on aga raske, sest täpset määratlust, mis võiks kirjeldada kiusamist, ei ole tänaseni kokku lepitud. Alustades varajase uurimistöödega kiusamise kohta, Norra teadlane Dan Olweus on teinud kiusamisega seotud uuringuid juba aastaid. Tema kiusamise määratlus on tänaseni teema aluseks. 1978. aastal määratles Olweus kiusamist kui korduvat vaimse ja füüsilise vägivalla kasutamist inimese vastu nii üksi kui ka grupina. Hiljem laiendas ta definitsiooni, lisades, et kannatanu on tavaliselt isik , kes on füüsiliselt või vaimselt nõrgem ning et kannatanu suhtes suunatud käitumine põhjustab talle pikaajalist stressi (Olveus, 2013). Teised uurijad kinnitavad samuti, et kiusamine on korduv ja süsteemne tegevus ning et kiusamiskäitumist saab ära tunda ainult siis, kui need tunnused esinevad sageli (Pellegrini, 2002; Smith, Madsen & Moody, 1999).

Kiusamise avalik kuvand on viimastel aastatel muutunud. Teadlased ei uuri seda enam kui isoleeritud probleemi, vaid kui sotsiaalset, kultuurilist ja suhetega seotud nähtust. Aastaid tagasi olid nii õpetajad kui ka lapsevanemad harjunud kohtlema kiusamist kui üksikisiku omadustega seotud probleemi, selgitades olukorda selliste väidetega nagu: „Ka nemad lõhnavad pahasti‟, „Nad on väga tundlikud‟ ja „Kui tema isa näeksid siis mõistaksid, miks ta seda teeb‟. Tänapäeval peaksid sellised selgitused tekitama ärevust. Kiusamist ei saa õigustada.

Tänu suurele hulgale teadusuuringutele võime praegu väita, et kiusamine on grupinähtus ja sotsiaalse dünaamika näide, mis on tugevalt seotud kontekstiga. See on vastupidine meie varasemale arusaamale kiusamisest, mis keskendus üksikisiku omadustele, mitte kontekstile, nagu Norra teadlase Dan Olweuse esitatud vaade väitis. Seetõttu tuleb tähelepanu pöörata kõigile osapooltele ja nende aja koosveetmise viisile. Kiusamise paremaks ohjeldamiseks tuleb tähelepanu pöörata käitumiskultuurile ja sellele, kuidas lapsed omavahel suhtlevad, mitte üksikutele lastele (Kofoed Sndergaard, 2009). Seda lähenemist toetavad ka Austraalias läbi viidud uuringud, mille tulemused näitavad, et grupidünaamika ja väärtused peavad olema suunatud kiusamise tõhusaks ohjeldamiseks. Kõrvalseisjaid ja vaatlejaid tuleb julgustada aktiivselt osalema kiusamise peatamisel (McGrath Noble, 2006).

Kokkuvõtvalt defineerime kiusamist praegu järgmiselt: kiusamine on isiku süstemaatiline ja tahtlik vigastamine või ignoreerimine grupiolukorras, milles isik on kohustatud osalema ja milles tal on mingil põhjusel end raske kaitsta. Uurime korraks kiusamise omadusi ja kirjeldame neid täpsemalt.

Kiusamine on grupinähtus. Kiusamine toimub rühmas ja selle ümbruses, kus mitmel osalejal on erineva nähtavusega rollid (ohver, kiusaja, kaasajooksikud, poolehoidjad, passiivsed pealtvaatajad, vaatlejad, kaitsja(d)).

Kiusamine on süstemaatiline. Tegevus kordub või on osa mustrist, mis toimub pikema aja jooksul.

Kiusamine on tahtlik. Tegevused on teadlikult korraldatud nii, et ohver tunneks end halvasti. Need ei ole üksikjuhtumid, mis tekivad spontaanselt.

Kiusamine hõlmab ebavõrdset võimupositsiooni. Kiusamise eelduseks on olukord, kus võimusuhted ei ole tasakaalus.

Kiusamine võib olla nähtav või varjatud. Ühest küljest võib kiusamine hõlmata narrimist või füüsilist vägivalda. Teisest küljest võib see esineda varjatumal viisil, näiteks kedagi ignoreerides või välja jättes ja tema kohta kuulujutte levitades. See muudab kiusamise raskemini avastatavaks.

Kiusamine toimub sotsiaalses olukorras, kust laps või noor ei ole võimeline lahkuma. Sotsiaalne olukord on näiteks lasteaed või kool, kus laps on sunnitud kohal olema või vabaaja veetmise viis, mida laps peab kohustuslikuks.

4.1.2.2. Kiusamise liigid

Kiusamisel on palju erinevaid liike. Vanemaks saades võivad kiusamise liigid oluliselt muutuda, kuid tegevuse iseloom ja tagajärjed jäävad samaks – tahtlikult teisele isikule kahju tekitamine on omadus, mis ei sõltu kiusamise liigist. Kiusamist liigitatakse järgmiselt:

• Verbaalne: narrimine, mõnitamine, ähvardamine, hirmutamine jne.
• Füüsiline: löömine, togimine, tee blokeerimine, tegevuse takistamine, asjade peitmine jne.
• Sotsiaalne: grupist või grupiüritustest kõrvalejäämine, grupist väljaheitmine, tõrjumine, nägude tegemine, ignoreerimine, kuulujuttude levitamine, vaenulik kehakeel jne.
• Küberkiusamine: ebameeldivad postitused internetis, fotode üleslaadimine ilma loata, võltsitud kontod või kontod varastamine, ähvardused ja kiusamine SMS-i teel ja suhtlusportaalides.

4.1.2.3. Rollid kiusamise olukorras

Taani uurimisrühm Exploring Bullying in Schools (eXbus) (Danish School of Education (DPU), Aarhusi Ülikool, n.d.) läheneb kiusamisele kui rühmanähtusele, kus kõigil rühma lastel on oma rollid, mitte ainult ohver ja kiusatav. Osalevad ka teised rühmaliikmed, kellest suur osa jääb passiivseks vaatlejaks. Lapsed võivad mängida kiusamisolukorras palju rolle, sõltuvalt olukorrast ja sellest, kellega nad teatud ajal koos on.

Järgnevalt on loetletud erinevad rollid (Danish School of Education (DPU), Aarhusi Ülikool, n.d.):

• Ohver: laps, keda kiusatakse.
• Kiusaja: laps, kes valib ohvri ja hakkab teda kiusama.
• Kiusaja-ohver (kiusver): laps, keda kiusatakse, aga kes kiusab ka ise teisi.
• Kaasajooksik ja poolehoidja: : laps, kes teeb koostööd kiusajaga ja toetab neid julgustavate tegevustega, näiteks naerdes või õlale patsutades.
• Passiivne vaatleja: laps, kes on tunnistajaks kiusamisele, kuid hoiab eemale ega sekku toimuvasse.
• Kaitsja: laps, kes suudab ületada oma hirmu ja sekkub aktiivselt kiusamise lõpetamisse.

Kiusamise olukorras võivad lapsed mängida palju rolle, mis muutuvad sõltuvalt ajast ja olukorrast. Üks laps võib olla erinevates rollides sõltuvalt konkreetsest olukorrast. Seetõttu on vale pidada neid alati kas ainult kiusajateks või ainult vaatlejateks. Seda kinnitab selgelt asjaolu, et kolmandik kiusajatest võib sattuda ise kiusamise ohvriks. Selliseid lapsi nimetatakse kiusaja-ohvriteks. Teadlased usuvad, et lapsed astuvad erinevatesse rollidesse tänu soovile pääseda ohvri alandavast rollist ja elada kiusamisega välja oma valu teiste peal (Rabol Hansen, 2016). Rollimuutuse positiivne külg on see, et passiivsetest vaatlejatest saavad kaitsjad, kes kiusamise korral sekkuvad, kui nad tunnevad kiusatava vastu kaastunnet.

Seetõttu ei saa täiskasvanud omistada lastele kindlaid rolle ega eeldada, et lapsed reageerivad alati teatud viisil. See võib tugevdada negatiivseid käitumismustreid laste rühmas ja võtta lapselt võimaluse näidata enda erinevaid külgi. Õpetaja ja lapsevanema kohustus toetada alati last, aga mitte kunagi kiusamist. Kui keegi ei sekku või ei lõpeta kiusamise protsessi, tundub, et see on lubatud tegevus. Passiivsed vaatlejad võivad tulevikus hakata ise kiusajateks.

4.1.2.4. Passiivsed vaatlejad peavad sekkuma

Enamik lapsi jääb kiusamise toimumisel kogukondades vaatlejateks. Nad mõistavad, mis toimub, kuid ei astu sellele kuidagi vastu. Kuna sellised lapsed teavad paremini kui täiskasvanud, mis toimub lasterühmas, on nad oluliseks väärtuseks kiusamise vastu võitlemisel. Kui vaatlejad, kelle hulka võivad kuuluda ka õpetajad ja lapsevanemad, ei sekku kiusamise juhtumitesse, võivad ohvrid tajuda seda kui kinnitust toimuvale. Kiusatavad usuvad, et kogu grupp koosneb kiusajatest, kuna keegi ei kaitse neid. Teisisõnu: isegi kui vaatlejad ei osale kiusamises ja peavad end siiralt pelgalt pealtvaatajateks, näitavad nende passiivsed hoiakud, et nad nõustuvad kiusamisega. Oluline on lõpetada vaatlejate passiivsus ja julgustada neid aitama kaaslasi, kes on sageli kiusamise ohvrid. Oma kaaslaste toetus on sageli parim abi, mida laps võib saada. Lisaks väidavad kiusatud lapsed ise, et ootavad just sellist abi.

Mõnikord tunnistavad lapsed, et nad ei soovi oma kiusamisest teada anda, kui neil soovitatakse pöörduda täiskasvanu poole ja ebamugavatest olukordadest neile rääkida. Seetõttu on ülioluline kiita neid, kes teisi kaitsevad ja selgitada lastele, et kaebuse esitamine kellegi kohta on täiesti erinev aktiivsest sekkujast, kelle positiivne käitumine võimaldab igaühel kollektiivis oma koht leida. Kiusamisest teatamine ei ole kaebamine, vaid pigem enda õiguste eest seismine.

4.1.2.5. Kiusamise tagajärjed

Kiusamine vägivalla alaliigina kahjustab kogu gruppi, kuna see mõjutab kõigi osapoolte arengut ja heaolu. Seetõttu tuleb kiusamise ennetamisel või sellesse sekkumisel tegeleda kogu rühma või klassiga korraga. Kiusamise tagajärjed pooltele võivad olla järgmised:

• Ohver: viha, üksindustunne, pea- ja kõhuvalud, häbi ja süütunne, halvad mälestused eluks, madal enesehinnang, ebaõiglustunne, stress, õppeedukuse langus, depressioon, enesevigastamine.
• Kiusamine: kõrge riskiga käitumine, agressiivsus, kuritegevus.
• Ülejäänud rühm: häbi ja süütunne, moraalne allakäik, passiivsus, hirm, heaolu vähenemine, ebaõiglustunne, stress, õppeedukuse vähenemine.

4.1.2.6. Mitte päris kõik ei ole kiusamine

Spetsialisti ja lapsevanemana on oluline mõista, et iga negatiivne tegevus ei ole kiusamine. Hierarhia tekib siis, kui inimesed kogunevad. Keegi peab ohjad enda kätte võtma ja asjad liikuma panema. Mõned eelistavad olla liidrid teised aga eelistavad seisukohta mitte võtta ja peavad seda piisavaks, et lihtsalt teada, mis toimub. Täiskasvanutena peame märkama, kas mäng või tegevus on kõigile lastele avatud või mitte. Peame õpetama neile positiivset juhtimiskäitumist, et tekiksid hierarhiad, kus on ruumi kõigile. Ärgem unustagem ka seda, et sõbralik aasimine ja väikesed tülid ei ole veel kiusamine.

Sõbralikku aasimist kasutatakse ka sotsialiseerimiseks ja üksteise lõbusal arendamisele kaasa aitamiseks. Oluline on õpetada lastele, kus jookseb piir, näiteks, et kas midagi on naljakas, määrab see, kellele see on suunatud. Tuleb selgelt eristada sõbralikku aasimist nalja pärast ja tahtlikku narrimist või kiusamist. Kui nali on siiras ja kõik osapooled on tegelikult lõbusad, siis teeb see lapsed õnnelikuks. Kui aga naljakas sõnad mõnele lapsele haiget teevad, tuleb kohe vabandada ja sarnast käitumist tulevikus vältida. Juhtumid, kus last kiusatakse pidevalt tahtlikult ja ta ei suuda end mingil põhjusel kaitsta, kvalifitseeruvad kiusamisena.

Konfliktid on inimarengu ja ühiskondliku tegevuse loomulik osa ning need tekivad kõikides rühmades. Normaalseid konflikte iseloomustab pingeline olukord inimeste või rühmade vahel, kus tugevused ja nõrkused on võrdselt tasakaalus. Võrdluseks: kiusamise korral ei ole võimusuhted tasakaalus ja sihikule võetakse konkreetne laps. Konflikti sisuks on huvide konflikt. Erinevad inimesed tahavad erinevaid asju ja olukord võib muutuda intensiivseks, sest mängu tulevad emotsioonid. Konflikt võib olla üksikjuhtum, mis tekitas ebameeldivaid tundeid kas verbaalse või isegi füüsilise kallaletungi pärast. Konflikt muutub kiiresti kiusamiseks, kui täiskasvanud olukorda ei lahenda. Seejärel moodustavad lapsed liidud, mis hakkavad ohvrit süsteemselt välistama või kiusama.

4.1.2.7. Sallivus on otsustava tähtsusega

On levinud väärarusaam, et kiusamise põhjuseks on kas füüsiline välimus, teistest inimestest eristumine või mingil põhjusel märgatav olemine. See ei ole päris nii. Lapsed ise mainivad kiusamise põhjustena igavust, võimu, kättemaksu, armukadedust, populaarsust ja hirmu grupist väljajäämise ees.

Grupi madal taluvuslävi ja ranged reeglid selle kohta, mida pidada „õigeks‟ ja „valeks‟, põhjustavad kiusamist. Teisest küljest on laste rühmal, kus kiusamist ei ole, kõrge taluvuslävi. Igaühe identiteet, välimus, silmapaistvus, roll ja võimed on aktsepteeritud ning peetakse enesestmõistetavaks, et igaühel on grupis oma koht. Rühma taluvuslävi ja aktsepteerimise tase määravad, kas kiusamine toimub või mitte.

Iga rühma taluvusläve mõjutavad näiteks lapsevanemad, õpetajad/spetsialistid, rühma ajalugu, laste isiklik ajalugu, meediatarbimine, sotsiaalmeedia ja juhtimine. Kõige tugevam tegur võib olla igas rühmas erinev ja seetõttu on kiusamise lahendamise meetodid iga juhtumi puhul erinevad. Kõigel, mida inimene grupile pakub, on väärtus ning see mõjutab grupi kultuuri ja atmosfääri. Just seetõttu on oluline töötada väärtuskoolituste kallal laste rühmades, eriti sallivuse parandamisel.

– 4.1.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIMISE OLUKORRAD –

• Ainult ühte klassikaaslast ei kutsuta sünnipäevale ja kui kutsutakse, ei räägi temaga peol keegi.
• Mõned klassikaaslased kipuvad last sageli tõukama. Ema on rääkinud õpetajatega sellest, mis toimub, kuid nad ei tee midagi.
• Teatud klassikaaslased lapse klassis ei võta teda oma seltskonnas vastu, isegi mitte tema parim sõber.
• Nad läksid jalutama ja järsku jooksid kolm neist lihtsalt minema vaid üks neist jäi maha.
• Klassis on uus laps ja keegi ei räägi temaga.
• Tema taga istuvad veel kaks last, kes temas räägivad ja naeravad, või lihtsalt sosistavad ja kui ta küsib, millest te räägite, ütlevad nad „Mitte millestki!‟
• „Me tegime ainult nalja!‟
• „Kas ma võin teiega ühineda?‟ -> „Ei, sa ei või tulla / meiega mängida!‟
• Kasutades inetuid sõnu või hüüdnimesid teiste isikute välimuse kirjeldamise (välimus, riided…).
• Täiskasvanu on esitanud küsimuse ja üks lastest on tõstnud käe ning tahab sellele vastata, samal ajal hakkavad teised naerma.
• Üks laps pildistas teist last ja jagas pilti ilma nõusolekuta.

4.1.4. HEAD NÄITED

Videod kiusamise dünaamika mõistmiseks:

• Miks toimub kiusamine?
• Mis on kiusamine?

4.1.4.1. Tõhusad viisid kiusamise ennetamiseks koolides

• Püsivate ja kaasavate suhete loomine laste ja täiskasvanute vahel.
• Positiivse käitumiskultuuri loomine laste kollektiivis, kus nad kohtlevad üksteist austuse ja sallivusega.
• Laste vastastikuse hoolitsuse edendamine ning julgus sekkuda ja kaitsta kaaslast, kes seda mingil põhjusel ise teha ei saa.
• Tagada, et klassiruumis oleks väärtuspõhine kultuur, et põhiväärtused (sallivus, austus, hoolivus ja julgus) muutuksid laste igapäevaelu püsivaks ja loomulikuks osaks kogu koolis veedetud aja jooksul.
• Õpetajate ja lapsevanemate teadlikkuse tõstmine täiskasvanute mõjust lastevahelistele suhetele ning koostöö tugevdamine õpetajate, lapsevanemate ja laste vahel.

4.1.5. VIITED

Danish School of Education (DPU), Aarhus Universit. (n.d.). Exploring Bullying in Schools (eXbus) (2007–2011). Retrieved from https://www.exbus.dk/

Knoop, H., Universitet, A., Holstein, B., Universitet, S., Viskum, H., Metropol, P., & Lindskov, J. (2017). Elevernes faellesskab og trivsel i skolen Analyser af Den Nationale Trivselsmåling.

Kofoed, J., & Søndergaard, D. (2009). Mobning. Sociale Processer på Afveje.

McGrath, H., & Noble, T. (2006). Bullying Solutions: Evidence-based Approaches to Bullying in Australian Schools. Pearson Education Australia. Retrieved from https://books.google.ee/books?id=HCCANgAACAAJ

Olweus, D. (2013). Bullying at School: What We Know and What We Can Do. John Wiley & Sons.

Pellegrini, A. D. (2002). Bullying, Victimization, and Sexual Harassment During the Transition to Middle School. Educational Psychologist – EDUC PSYCHOL, 37, 151–163. https://doi.org/10.1207/S15326985EP3703_2

Rabøl Hansen, H. (2016). Parentesmetoden – tænkestrategier mod mobning. Dafolo.

Smith, P. K., Madsen, K. C., & Moody, J. C. (1999). What causes the age decline in reports of being bullied at school? Towards a developmental analysis of risks of being bullied. Educational Research, 41, 267–285. https://doi.org/10.1080/00131889904103034.1