3. SEKSUAALTERVIS

3.1. SISSEJUHATUS

Meie seksuaalsus, heaolu ja füüsiline tervis on omavahel tihedalt seotud. Enamik meist isegi ei mõtle sellele, eriti kui meie tervis on korras. Teisest küljest võib meil tekkida raskusi ja probleeme seoses füüsilise ja vaimse tervisega, millest paljud võivad oluliselt mõjutada ka seksuaalelu.

Et neid probleeme ennetada või lahendada, peame end kõigepealt nende osas harima. Siin on mõned küsimused, mis võivad olla heaks alguseks:

• Millised on meie hoiakud ja tunded oma keha suhtes, kuidas mõjutavad neid kultuur ja meedia ning kuidas mõjutab see meie seksuaalelu?
• Kuidas mõjutab kehapilt meie seksuaalelu?
• Kuidas ja miks on alkohol ning narkootikumid seotud inimese seksuaaleluga?
• Kuidas võivad konkreetsed haigused füüsiliselt ja emotsionaalselt meie seksuaalelu mõjutada?
• Kas LGBTQ+ inimesed seisavad oma seksuaaltervise osas silmitsi eriliste väljakutsetega?

Seksuaaltervis on pigem keeruline heaolu seisund ja hõlmab enamat kui lihtsalt seksuaalsel teel levivate haiguste või seksuaalsel teel levivate infektsioonide puudumine. WHO (n.d.) sõnul nõuab seksuaaltervisest rääkimine positiivset ja lugupidavat lähenemist, mille puhul on võimalik seksuaalne suhtlus ja meeldivad kogemused, mis on turvalised ja vabad sunnist, diskrimineerimisest ja vägivallast. Seksuaaltervise saavutamiseks on vaja ka teatavate inimõiguste (tervise- ja reproduktiivsed õigused) täitmine. Seksuaaltervist võib mõjutada ka vaimne tervis ja suhtlemine, näiteks oma piiride määratlemine, võime küsida ja anda teadlikku nõusolekut või leppida kokku rasestumisvastastes vahendites. Seksuaaltervise füüsilised asjaolud on seotud ka seksuaalsel teel levivad infektsioonide, suguelundite infektsioonide (RTI-de) olemasoluga.

Muud seksuaaltervise määratlused võivad hõlmata kaalutlusi 1) seksuaalsuse ja suhete (kas romantiliste ja/või seksuaalsete) rolli kohta meie elus ning 2) üksikisikute ja nende partnerite positiivsete kogemuste rolli kohta.

Hea tervise tagamiseks on vaja oma keha tunda ja mõista ning sellega rahul olla. Seksuaaltervise seisukohalt on oluline teada, kuidas erinevad inimkehad toimivad. Soovitatav on õpetada lastele ja noortele paljunemise, hügieeni, haiguste ja ennetus-/kaitsevõimaluste kohta. Kuid sama oluline on tunda oma keha ja piire ning osata mõista, mida teiste inimeste kehad võivad kogeda, selle üle arutada ja nende piire austada.

Mõned seksuaaltervisega seotud probleemid võivad olla vastuolus ka erinevate kultuuriliste normidega, sealhulgas mehelikkuse ja naiselikkuse kujutamisega. Näiteks võivad mehelikkuse normid motiveerida mehi eirama oma valu ja vaikides kannatama, samas kui kõigi sugupoolte seksuaaltervis nõuab, et nad oleksid ausad, teadlikud ja vastutustundlikud oma keha suhtes ning oleksid tähelepanelikud selle seose suhtes oma seksuaalsusega..

3.2. TEEMA ARENDUS

3.2.1. Seksuaaltervis ja -tung

• Erinev seksuaaltung, kui suur tung on „normaalne‟?

Seksuaaltungi võivad mõjutada paljud tegurid ja on täiesti normaalne, et see aja jooksul muutub. Siin on mõned tegurid, mis võivad meie seksuaaltungi mõjutada:

• Füüsilised ja psühholoogilised põhjused igas soost inimestel, stressi ja suhete roll.
• Terviseprobleemid, nagu diabeet ja alkoholi kuritarvitamine, võivad põhjustada erektsiooniprobleeme.
• Retseptiravimid võivad mõjutada seksuaalset reageerimisvõimet.
• Mitmed psühholoogilised tegurid, millel on mitu individuaalset mõju, sealhulgas:
  • Väsimus ja stress, seksuaalsed hirmud, liigne vajadus partnerit rahuldada.
  • Sisemine konflikt, mis on tingitud religioossetest õpetustest, süütundest, sisemiselt juurdunud homofoobia nagu ka suhtekonfliktid, võib viia rahulolematuseni.

Ärevus ja stress võivad põhjustada ka võimalikke erektsiooni- ja orgasmiprobleeme ning enneaegset ejakulatsiooni. Teine muutunud seksuaaltungi vorm, mis võib olla inimesele kahjulik, on hüperseksuaalsus.

Nagu eespool öeldud, on seksuaaltervis seotud paljude teiste tervisega seotud valdkondade ja teguritega. Uurime nüüd mõnda neist lähemalt.

3.2.2. Käitumisviisid, mis suurendavad haiguste riski (ehk riskikäitumine)

• Ainete tarvitamine

Alkoholi ja narkootikume nähakse tavaliselt normatiivselt kui võimendajaid või jäälõhkujaid, kuid tegelikkus on sageli hoopis teistsugune. Mõned inimesed kasutavad alkoholi, et anda endale luba olla seksuaalne, kuid alkoholi või narkootikumide tarvitamine võib viia riskantsete seksuaalsete olukordadeni, avaldada pärssivat mõju või suurendada seksuaalsel teel levivate infektsioonide saamise riski. Viimane võib juhtuda, sest narkootikumide või alkoholi mõju all olev inimene ei ole alati täielikult teadlik oma vajadustest ja võib muuta oma seksuaaltervise piire, jätta ära vestlused rasestumisvastaste vahendite ja/või ohutumate tavade kohta.

• Chemsex

Chemsex’i võib määratleda kui seksuaaltegevusega tegelemist teatud uimastite mõju all, tavaliselt selleks, et kogemust säilitada, tõhustada, pikendada, pärssida või hõlbustada (Drysdale, 2021) või uimastite kasutamine spetsiaalselt seksimiseks või seksi ajal (Maxwell, Shahmanesh, & Gafos, 2019). Narkootikumide hulka kuuluvad tavaliselt mitmesugused ebaseaduslikud stimulandid, mida võib ühiselt nimetada fourchems’iks (Uholyeva & Pitoňák 2022).

Alkohol, kanep ja poppers jäetakse tavaliselt chemsex’i määratlusest välja. Tavaliselt seostatakse seksualiseeritud uimastitarbimisega selliseid aineid nagu kristallmetamfetamiin, mefedroon (või muud võimsad stimulandid), gamma-hüdroksübutüraat (GHB)/γ-butürolaktoon (GBL) või ketamiin – ühiselt tuntud kui fourchems. Chemsex praktika suurendab seksuaalpartnerite arvu ja on tavaliselt seotud suurema riskiga haiguste suhtes. Chemsex võib suurendada HIV-i või muu suguhaiguse saamise riski ja on tüüpilisem meeste seas, kes seksivad meestega (MSM), kuid kes võivad kuid ei pea end homo-, biseksuaalseks, heteroseksuaalseks jne määratleda. Chemsex’is osalemine saavutab haripunkti kolmekümnendate keskpaigast kuni neljakümnendate aastate alguseni, kuid esineb igas vanuses (Maxwell, Shahmanesh, & Gafos, 2019; Blomquist et al., 2020). Digitaalsete tehnoloogiate ja seksuaalkohtingute rakenduste kasutamine aitab chemsex kultuuri levikule oluliselt kaasa (Drysdale et al., 2020). Psühhosotsiaalsed sekkumised on tõhusad, kuid need peavad tegelema nii uimastite kui ka seksuaalsete kahjustustega (Knight et al., 2019).

Uimastite tarvitamisest ja kuritarvitamisest rääkimine on seksuaaltervise ja nõusoleku teemalistes vestlustes väärtuslik tegur, sest on oluline õpetada, et igaüks reageerib uimastitele/alkoholile erinevalt ja kuidas see reaalsuse tajumist muuta võib. Alkoholi ja/või narkootikumide tarvitamise ajal võib olla raskem olla turvaline nii füüsiliselt (seksuaalsel teel levivate haiguste ennetamine ja seksuaalvägivalla vältimine) kui ka vaimselt (suutlikkus anda nõusolek, hoida piire, tegeleda ainult eelistatud tegevustega) jne.

3.2.3. Seksuaalsel teel levivad infektsioonid (STLI) ja seksuaalsel teel levivad haigused (STLH)

Esiteks on oluline tunnistada erinevust seksuaalsel teel levivate infektsioonide ja seksuaalsel teel levivate haiguste vahel. Seksuaalsel teel levivad infektsioonid (STLI) on nakkused, mis võivad edasi kanduda kahe inimese seksuaalkontakti kaudu, kui tegevuse käigus toimub limaskesta eritiste, vere, sülje, sperma ja naha hõõrdumine. Ravimata võivad mõned seksuaalsel teel levivad infektsioonid muutuda seksuaalsel teel levivateks haigusteks (STLH). Näiteks võib teie kehas olla seksuaalsel teel leviv nakkus ilma sümptomiteta ja te võite seda kaitsmata seksuaalvahekordade kaudu edasi anda. See nakkus võib seejärel tekitada füüsilisi sümptomeid isikule, kellele see edasi anti, muutes selle seega seksuaalsel teel levivaks haiguseks. Kõige levinumad seksuaalsel teel levivad haigused on: klamüüdia, gonorröa, trihhomoniaas, suguelundite tüükad, suguelundite herpes, kubemetäid, süüfilis. Kõige levinumad seksuaalsel teel levivad viirused on B ja C-hepatiit, süüfilis ning HIV.

Haiguste kontrolli ja ennetamise keskuse (2021) andmetel on üks enam avastamata jäänud suguhaigusi, mis umbes 75%-l seksuaalselt aktiivsetest inimestest mingil hetkel elus esineb, inimese papilloomiviirus (HPV). See juhtub seetõttu, et HPV võib levida ka kaitstud seksiga. Sama eespool nimetatud keskuse andmetel jääb see üheksal korral kümnest avastamata ja teie keha kõrvaldab selle kahe aasta jooksul. Saadaval on mitu vaktsiini, mis võivad kaitsta teatud HPV-tüvede eest. Testimata ja ravimata on mõnel HPV-tüvel suur risk emakakaelavähi (naistel) ja suguelundite tüügaste (nii meestel kui naistel) tekkimiseks.

Nagu eespool mainitud, ei pruugi suguhaigusi põdevatel inimestel sageli mingeid sümptomeid tekkida, mis muudab selle teisele inimesele edasiandmise lihtsamaks. Kõige lihtsam viis seda ära hoida on lasta end regulaarselt testida ja vestelda seksuaaltervise olukorra üle partneritega, kellega seksuaalselt aktiivne olete. Kui nakkus on sümptomaatiline, võib see muutuda nähtavaks: valu urineerimisel, ebatavaline eritis tupest, peenisest või pärakust, nahamuutused suguelundite ja päraku ümbruses, lööve jm (NHS – National Health Service, 2021). Kõige usaldusväärsem viis suguhaiguse saamise vältimiseks on kasutada alati vaginaalseks, suu kaudseks ja anaalseksis kaitsevahendeid, näiteks kondoomi.

Paraku mõned infektsioonid, nagu HIV, võivad olla nakatunud inimese organismis olemas, kuid olla testimisel nähtamatud, seda nimetatakse peiteajaks. Näiteks võib HIV olla testimisel nähtamatu 4-12 nädalat pärast kontakti, samas võivad inimesed juba nakkusohtlikud olla. Kui kahtlustatakse võimalikku riskantset seksuaalkontakti, siis on kõige ohutum oodata, hoiduda uutest seksuaalkontaktidest ja lasta end pärast seda perioodi testida.

Seepärast on oluline tunnistada, et seksuaalsel teel levivad infektsioonid ja seksuaalsel teel levivad haigused on osa teie elust, kui olete seksuaalselt aktiivne. Seksuaalsel teel levivad infektsioonid ei ole midagi, mida tuleks karta, vaid pigem midagi, millest peaksite olema informeeritud, et igaüks saaks enda eest hoolitseda, neid ennetada ja ravida ning elada rahuldust pakkuvat seksuaalselt tervislikku elu. Testide tegemine ja partneritega sellest teemast rääkimine on kaks praktikat, mis võivad aidata kõigil seda saavutada. Teine võiks olla seksuaaltervisega seotud hirmu, väärteabe ning müütide levitamise asemel arstiga rääkimine või korrapärane teavitamine ja enese harimine.

Noored võivad seksuaalsel teel levivate infektsioonide ja seksuaalsel teel levivate haiguste suhtes olla eriti haavatavad, sest nad on seksuaalselt aktiivsed ja neil on ka suurem kalduvus käitumisviisidele, mis võivad muuta nad oma psühhosotsiaalse ja neuroloogilise arengu tõttu haavatavamaks (Berenbaum, Beltz & Corley, 2015; Hazen, Schlozman & Beresin, 2008). See võib juhtuda teadmiste puudumise või seksuaaltervise ümber levivate müütide ja väärteabe säilimise tõttu, mis on tagajärjed sellest, et seksuaal- ja reproduktiivtervis on tabuteema.

• Inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV)

HIV on üks kõige enam häbimärgistatud suguhaigusi, mida toidab hariduse asemel väärinfo ja hirmu levitamine. Kui seda ei ravita või ei avastata, võib viirus areneda eluohtlikuks haiguseks, mida nimetatakse omandatud immuunpuudulikkuse sündroomiks (AIDS). Kui viirus siiski avastatakse ja seda ravitakse retroviirusevastase raviga (ART), võib viirus muutuda nakkamatuks ning inimene võib elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu. Tihti on arvatud, et HIV on eriti levinud MSM-ide (mehed kes seksivad meestega) seas, kelle sünonüümiks HIV-i peetakse. Epidemioloogid mõistavad, et MSM-id võivad end identifitseerida erinevalt (gei, bi-, heteroseksuaal jne). Põhjused, miks MSM-id on HIV-i suhtes eriti haavatavamad, on keerulised ja neid kirjeldatakse kõige täpsemalt nn HIV sündeemiana, mis on mitme epideemia sünergiline mõju, sealhulgas sagedased samaaegsed infektsioonid või terviseseisundid (nt teiste suguhaigustega, nagu süüfilis), aga ka muud käitumuslikud tegurid ja ühiskondlikud tingimused (Pitoňák, 2018). Sündeemilised tegurid on järgmised:

Bioloogilised tegurid:

• Kaitsmata anaalvahekord (UAI) on selle grupi seas levinum seksuaalpraktika ja samal ajal on UAI harrastamisel suurem tõenäosus HIV-i ülekandmiseks (Patel, et. al., 2014). Anaalvahekorras olles on ligikaudu 20 korda suurem võimalus nakatamiseks võrreldes vaginaalse vahekorraga (Baggaley, White, & Boily, 2010). Siiski on oluline tunnistada, et kuna anaalvahekorras olemine muutub üha populaarsemaks eri soost paaride seas, on see oluline tegur, mida tuleb mainida, kui teavitatakse HIV-i ennetamisest ja HIV-i levikust üldiselt.
• Kuna MSM on HIV-nakkuse suurema levimusega rühm, siis tekib automaatselt suurem risk, et üks mees, kes meestega seksuaalselt kokku puutub, võib seksuaalsel teel nakatuda.

Sotsiaalsed ja kultuurilised tegurid:

• Mitte heteroseksuaalsete inimeste ühiskondlik häbimärgistamine ja vähemuste stress mis põhjustavad mitte heteroseksuaalsete inimeste suuremat vaimse tervise probleemide levikut.
• Häbimärgistamine seab geid ja lesbid süsteemselt ebasoodsasse olukorda ka näiteks nende suhete otsimise tavade osas (nt kas nende võimalused partneritega kohtumiseks või partneri otsimiseks on võrdsed cis-heteronormatiivsete ühiskondadega?) või ennetusvahendite, nagu PrEP või PEP, kättesaadavuse osas (nt need võivad olla raskesti kättesaadavad, kallid) või mõjutada nende sotsiaalmajanduslikku staatust.
• HIV/AIDS-i häbimärgistamine üldiselt. Viiruse kohta jagatakse teavet, mille eesmärk on tekitada hirmu ja moraliseerida inimesi, mis võib põhjustada vähem avatud suhtlemist ja varjamist ning vähendada valmisolekut testida (nt hirm häbi tõttu jne).

• U = U

Oluline tegur, mida tuleb HIV-ist rääkides mainida, on põhimõte, mis põhineb kontseptsioonil „ravi kui ennetus‟ (TasP), mille kohaselt on ART tõhus raviviis, mis piirab viiruse esinemist vereringes ja muudes kehavedelikes määral, mis muudab selle praktiliselt tuvastamatuks. Veelgi olulisem on see, et vaatamata sellele, et kaasaegsed tehnoloogiad suudavad tuvastada isegi väga väikese arvu HIV-osakesi organismis, on teaduslikult tõestatud, et nn tuvastamata viiruskoormus blokeerib tõhusalt ülekandevõimalused ja seetõttu on seda võrdsustatud sõnaga ülekandumatu. Selle lühendi tähendus on Undetectable = märkamatu (Leahy, 2018). Kuigi mõned spetsialistid on üritanud seda infot ümber lükata, on olemas tugevalt teaduslikud tõendid, mis toetavad seda ja sellest sai häbimärgistamise vastane vahend. U=U on väärtuslik viiruse edasise leviku ennetamisel, sest see vähendab HIV-iga elamise ja ka selle tundmaõppimise häbimärgistamist. Märkamatu viiruskoormuse saavutamine ja säilitamine sõltub antiretroviirusravimite järjepidevast ja ettenähtud viisil võtmisest (Eisinger, Dieffenbach, & Fauci, 2019).

• Kokkupuute-eelne profülaktika (PrEP-exposure prophylaxis)

Kokkupuute-eelne profülaktika on ravim (üks ART ravi liike), mida võtavad isikud, kes ei ole HIV-positiivsed, et kaitsta end seksuaalsel või süstimise teel HIV-i nakatumise eest. PrEP-i võtavad tavaliselt need isikud, kes muidu oleksid ilma selleta HIV-nakkuse suhtes haavatavamad ja kelle puhul traditsioonilised meetodid, näiteks kondoomi kasutamine, ei pruugi olla piisavalt usaldusväärne võimalus (nt isikud võivad olla teadlikud, et nad ei saa või ei taha kasutada kondoomi kõikides olukordades, näiteks narkootiliste ainete kasutamise korral). PrEP on tavaliselt retseptiravim, kuid mõnes riigis võib see olla ka käsimüügis. PrEP-i kasutamine on siiski alati lisaks regulaarsetele kontrollidele soovitatav. PrEP suudab väga suure tõhususega takistada HIV-i nakatumist ja levikut kogu kehas (Desai et al., 2017). See aga ei paku kaitset teiste suguhaiguste eest. PrEP-i kättesaadavus on mõnede inimrühmade jaoks piiratud, näiteks selle hinna või hankimise protsessi tõttu.

• Kaitsebarjäärid

Kaitsebarjäärid on vahendid, mis vähendavad seksuaalsel teel levivate infektsioonide või seksuaalsel teel levivate haiguste leviku riski.

Kõige tuntum ja kasutatavam on kondoom. Siiski on olemas ka teisi kaitsemeetodeid, näiteks vaginaalne kondoom (tuppe sisestamiseks. vt Joonis 2) või kofferdam (see katab vulva või päraku, seega on see kasulik suuseksi puhul. vt joonist 3). Kahjuks ei ole seda tüüpi kaitsebarjääri vahendid nii laialdaselt kättesaadavad, kuid kindlasti saab neid osta enamikust erootikapoodidest. Lisateavet kaitsemeetodite kohta saate lugeda Euroopa õigusaktidega seotud teemadest seksuaal- ja reproduktiivtervis.

Joonis 2. Vaginaalne kondoom (Sisemine ring; Avatud ots)

Joonis 3. Kofferdam

Mõned kõige levinumad põhjused, miks inimesed harrastavad kaitsmata seksuaalvahekordi, on teabe puudumine seksuaalsel teel levivate infektsioonide ja seksuaalsel teel levivate haiguste leviku vormi kohta. Sageli juhtub, et üks partneritest keeldub erinevatel põhjustel kondoomi kasutamisest, mis võib raskendada seksi ajal enda turvalisuse vajaduse edastamist. Ometi otsustavad partnerid mõnikord vabatahtlikult kondoomi mitte kasutada (näiteks käivad sageli testimas, neil on stabiilsed suhted, nad kasutavad muid rasestumisvastaseid vahendeid jne). Mida te saate sellistes olukordades teha, on rääkida oma partneriga oma vajadustest, piiridest ja eelistatud kaitsemeetoditest ning leida ühine lahendus, mille puhul mõlemad osapooled tunneksid end turvaliselt.

• Rasestumisvastaste meetodite liigid soovimatu raseduse vältimiseks (NHS, 2021)

Hormonaalsed tabletid: hormoone sisaldavad tabletid, enamik neist sisaldab östrogeeni ja progesterooni kombinatsiooni ning neid võivad kasutada emakaga inimesed, kuna see takistab munarakkude vabanemist. Retsepti järgi tuleb tavaliselt võtta 1 tablett päevas (iga päev umbes samal kellaajal) 21 päeva jooksul kuus. Järgmise 7 päeva jooksul, kui pille ei võeta, peaks tekkima menstruatsioon. Pärast neid 7 päeva algab uus 21 päeva kestev tablettide võtmise tsükkel. Tablettidel võib olla palju kõrvalmõjusid ja need võivad ka teiste ravimitega vastuollu minna, seega tuleks eelnevalt konsulteerida naiste- ja perearstiga. Kõrvaltoimed võivad olla erinevad, kuid kõige levinumad on suurenenud veenitromboosi risk, akne, peavalu, puhitus ja väsimus ning meeleolu kõikumine (Teal & Edelman, 2021). Paljud inimesed teatavad ka muutustest selles, kuidas nad asju kogevad, nagu erinev energiatase, seksuaalse libiido kadumine ja muutused seoses menstruatsiooniga. Tablettide võtmine tuleks alati läbi mõelda, kaaludes hoolikalt plusse ja miinuseid. Õige kasutamise korral võib tablettide tõhusus raseduse vältimisel olla 99%. Teist tüüpi hormonaalsed tabletid on progestogeeni sisaldavad tabletid, mida võetakse iga päev ilma vaheajata. Muud kasutamisreeglid (tablettide võtmine umbes samal ajal iga päev) on samad ja tõhusus on sarnane. Hormonaalsete tablettide tõhusust võivad mõjutada kõhuprobleemid, oksendamine või kõhulahtisus.

Kondoomid: on olemas kahte tüüpi kondoome, mis on a) välised kondoomid, mis pannakse erekteerunud peenisele, b) sisemised kondoomid, mis pannakse tuppe või pärakusse. Mõlemat tüüpi kondoomid hoiavad õigel kasutamisel ära soovimatu raseduse ja enamiku suguhaiguste leviku. Kondoomid on kõige ohutum ja tõhusam meetod, mis kaitseb teid suguhaiguste ülekandumise eest penetratiivse seksi korral.

• Välised kondoomid on tavaliselt valmistatud lateksist, kuid neid leida ka teistest materjalidest (nt lateksi allergia korral). Kondoomidega võib kasutada libestusaineid, kuid need peaksid olema veepõhised, et need ei mõjutaks kondoomi toimimist. Kondoom on mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Kui uuesti seksida, on vaja kasutada uut kondoomi. Kondoome tuleks ideaaljuhul hoida mitte liiga kuumas ja päikesepaistelises kohas, vältides teravaid esemeid ja kasutada enne kõlblikkusaega. Kondoomi lahtipakkimisel on hea olla selle avamisel ettevaatlik, et seda läbi ei lõigataks või muul viisil kahjustuks. Seejärel asetage see erekteerunud peenisele ja rullige alla peenise juureni, veendudes, et see istub hästi. Saate aeg-ajalt kontrollida, kas kondoom on hästi peal. Olge tähelepanelik ja hoidke kondoomi äärest kinni, kui peenist tupest/pärakust välja tõmbate, et vältida võimalikku mahalibisemist. Kondoomid on 98% tõhusad.
• Vaginaalsed kondoomid toimivad samal põhimõttel kui välised kondoomid, luues seestpoolt tõkke, nii et sperma ei pääse munarakkesse ja ei põhjusta rasedust. Kondoom tuleb enne seksimist tuppe asetada, veendudes, et peenis seda enne ei puuduta. Kondoomi avamisel olge ettevaatlik, ärge kasutage hambaid või teravaid esemeid, et vältida kondoomi rebenemise ohtu. Asetage väiksem rõngas tupe sisemusse ja kondoomi suurem rõngas tupe avausele. Üks risk vaginaalse kondoomi kasutamisel on see, et peenis võib kondoomi ja tupe vahelt sisse libiseda või kui kondoom liiga sügavale surutakse, on võimalus, et see jääb tuppe kinni. Vaginaalsed kondoomid on 95% tõhusad.

Emakasisene vahend (spiraal) on emakasse paigaldatav väike ese, see võib olla kas hormonaalne või mittehormonaalne. Seda saab paigaldada ainult naistearst. Iga spiraal on erinev ja selle kaitsefunktsioon võib säilida kuni 5 aastat. See võib olla mõnede inimeste jaoks mugav rasestumisvastane vahend, kuna see nõuab vähe pingutust ja on raseduse vältimisel väga tõhus (99%). Kuid mõnel inimesel võib emakasiseste vahendite kasutamisel esineda suurenenud valu ja tugevat veritsust menstruatsiooni ajal.

Rasestumisvastane plaaster: kleebis, mis näeb välja nagu plaaster ja vabastab läbi naha kehasse hormoone. See sisaldab samu hormoone kui tabletid (progesteroon ja östrogeen) ning on mõeldud kasutamiseks inimestele, kellel on emakas. Kasutage plaastrit vastavalt pakendil toodud juhistele. Ühte plaastrit saab kanda umbes nädal ja seejärel vahetada uue vastu. Ka plaastreid kasutatakse 4-nädalase tsüklina, 3 nädalat plaastriga (iga nädal uus plaaster) ja üks nädal ilma plaastrita. See peaks olema vee- ja higikindel, seega ei ole režiimis mingeid piiranguid. Võimalikud kõrvaltoimed võivad olla samasugused nagu hormonaalsete tablettide puhul, sealhulgas kõrgendatud vererõhk.

Rasestumisvastane pessaar on silikoonist kork, mis asetatakse tuppe enne seksuaalvahekorda. Pessaar katab emakakaela ja loob barjääri, nii et sperma ei saa emakasse siseneda ja takistab munarakkude viljastumist. Selleks, et pessaar oleks tõhus, peab see jääma kohale veel vähemalt 6 tunniks pärast seksuaalvahekorda ja seda soovitatakse kasutada koos spermitsiidiga, mis tagavad koos umbes 94% tõhususe raseduse vältimisel. Pessaarid on erineva suurusega, nii et õige suuruse leidmine ja selle õige kasutamise õppimine võib võtta aega. Ühte pessaari võib kasutada korduvalt umbes 1-2 aasta jooksul.

Vasektoomia on kirurgiline protseduur inimestele, kellel on munandid, et lõigata läbi või sulgeda seemnejuhad ja seega vältida rasedust. Vasektoomiat saab tagasi pöörata torude kirurgilise taasühendamisega, kuid tagasipööramise operatsiooni tulemus ei ole garanteeritud, olenevalt sellest mida kauem on vasektoomia teostamisest möödunud. Esimesed nädalad (8-12) pärast protseduuri tuleks kasutada teisi rasestumisvastaseid meetodeid, sest seemnejuhades võib veel spermat olla. Pärast vasektoomiat toimub ejakulatsioon, kuid vedelikus ei sisaldu spermat. Mõnel inimesel võivad pärast seda protseduuri tekkida probleemid valusate munanditega.

Naiste steriliseerimine: emaka puhul tähendab see munajuhade blokeerimist või sulgemist, et vältida munarakkude sperma juurde jõudmist ja viljastumist. Enamikku munajuhade sulgemise protseduuridest ei saa tagasi pöörata. Kui seda üritatakse tagasi pöörata, nõuab see suurt operatsiooni ja ei ole alati tõhus.

Vaginaalne rõngas on pehmest plastmassist rõngas, mis asetatakse tuppe ja mis vabastab raseduse vältimiseks östrogeeni ja progesterooni. Rõngas töötab ühe kuu jooksul, kui see on õigesti paigaldatud. Kui rõngas välja tuleb, võib seda sooja veega pesta ja uuesti sisse panna. See on üle 99% tõhus.

3.2.4. Seksuaaltervis ja meie keha

Seksuaaltervis sõltub ka sellest, kuidas me oma kehasse/kehapilti suhtume. Kehapildi kohta saate lähemalt lugeda seksuaalse küpsemise teemast. Inimese kehapilt võib olla tugevalt mõjutatud, kui esineb söömishäireid või kui moonutatud kehapilt võib soodustada piiravat dieeti, äärmuslikku treeningut või muud toitumiskäitumist. Nii kehapildi kui ka söömishäirete puhul on sotsiaalmeedial suur mõju (Hogan & Strasburger, 2008). Negatiivne kehapilt võib põhjustada ka soovi kehamuutuste järele, nagu kõhnema figuuri omamine, tätoveeringud, iluaugustamine või muu dekoratiivse atribuudi lisamine, kuid see võib väljenduda ka riietuse kaudu, vananemisvastaste toodete kasutamisega või iluoperatsioonide tegemisega, (Antonova et al., 2019; Song, & Kim, 2005).

• Seks ei tohiks haiget teha

Valu annab märku, et midagi on valesti. Selle põhjuseks võib olla ebapiisav libestus või ka stress. Kui seks teeb haiget (ja see ei ole osa kokkulepitud BDSM-praktikast), peaksime lõpetama või hoogu maha võtma. Kui põhjuseks on stress või hirm, mis on väga tavaline, eriti siis, kui seksitakse esimest korda või uue inimesega, on oluline sellest partneriga rääkida ja teha asju, mis rahustavad ja lõdvestavad lihaseid. Kui põhjuseks on ebapiisav libestus, on võimalik kasutada libestusainet. See on eriti vajalik anaalseksi ajal. Valu seksi ajal võib tekkida ka tõsisematel põhjustel, nagu vaginism, endometrioos või fimoos. Sellistel juhtudel on oluline pöörduda naistearsti või uroloogi poole.

• Rinnavähk

Kuigi rinnavähk on teismeliste seas äärmiselt haruldane, on risk noorukite ja noorte täiskasvanute puhul üha suurem, mistõttu võiks olla hea mainida ennetavat enesevaatlust või teabeallikaid edaspidiseks kasutamiseks (mammograafia ja ravikindlustuskaitse). Rääkige kõige tavalisematest sümptomitest nagu kühm(ud) rinnas või kaenlaaluses, rinna kuju ja suuruse muutus, turse ja muu. Enesevaatlust on ideaalne teha kord kuus.

• Kuidas end ise uurida (täpsemaid juhiseid võib leida siit)
• Parim aeg enesekontrolliks on 1-2 nädalat pärast menstruatsiooni
• Kontrollige visuaalselt oma rindu peegli ees seistes, nii käed allapoole kui ka pea kohale tõstetult, et näha võimalikke muutusi
• Seejärel selili lamades, liikuge kerge survega kahe või kolme sõrmega ringikujuliste liigutustega üle rinnakoe, nii pinnapealselt kui ka natuke sügavamalt ja märgake muhke või kõvadust.

• Munandivähk

See mõjutab noori alates 15. eluaastast, seega on oluline teavitada sellest ka teismelisi. Tüüpilised sümptomid on valutu turse või kühm ühes munandis, munandite kuju või tekstuuri muutus, munandite kõvaduse muutus. Parim ennetav meede on ka enesevaatlus, mida soovitavalt tehakse kord kuus.

Kuidas end ise uurida (täpsemaid juhiseid võib leida siit):

• Hoidke ühe munandi ülemist osa pöidla ja nimetissõrme vahel ning hoidke teise käega munandi alumist osa.
• Veerake munandit ettevaatlikult ja kerge haardega, et leida kõvasid tükke või kühmusid.

• Suguelundite moonutamine

Üldiselt võib naiste suguelundite moonutamist määratleda kui protseduuri, mille käigus eemaldatakse väljaspool Euroopat asuvates riikides tüdrukute/naiste terved välised suguelundid sotsiaal-kultuurilistel põhjustel, sageli ilma nende nõusolekuta või täieliku arusaamata protseduuri tagajärgedest. Suguelundite moonutamine võib halvemal juhul lõppeda isegi äkksurmaga. Muud otsesed tagajärjed võivad olla tugev verejooks, intensiivne valu, infektsioon, naaberorganite vigastused, uriinipidamatus ja suur šokk. Pikaajalised tagajärjed võivad olla tsüstide moodustumine, mädapaisete teke, pikaajalised infektsioonid ja palju muud. Lisaks on sellel ka tohutu negatiivne mõju selle protseduuri läbinud inimeste naudingutele ja seksuaalelule (WHO, 1998). Pärast sellist protseduuri esinevad tavaliselt psühholoogilised mõjud, peamiselt post-traumaatiline stressihäire (PTSH) ja tunde häired, kuid see valdkond vajab rohkem uuringuid, kuna enamik uuringutest on keskendunud ainult füüsilistele mõjudele. Teabe kaasamine suguelundite moonutamise kohta võib olla osa arutelust erinevate kultuuride kultuuriliste/ilustandardite üle ja selle üle, kuidas need kahjustavad tervet keha (Mulongo, Hollins, & McAndrew, 2014).

Nende teemade kohta saate rohkem lugeda seksuaalse küpsemise peatükist

3.2.5. Vaimse tervise teemad

Seksuaalvähemuste ja sooliselt mitmekesiste inimeste vaimse tervise probleeme tuleb kõigepealt asetada „homoseksuaalsuse‟ või „transsoolisuse‟ ajaloolise (kuid mõnes kohas ikka veel levinud) patologiseerimise ja meditsiiniliseks muutmise konteksti. Mis tõi kaasa püsivad häbimärgistamise vormid, mis võivad raskendada isegi kaasaegseid positiivseid ja häbimärgistamise vastaseid vestlusi LGBTQ+ noorte ja täiskasvanute vaimse tervise ja heaolu kohta. Kuni rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni kümnenda väljaande avaldamiseni 1990. aastal võis homoseksuaalsust kui sellist patologiseerida. Samas kui alles 2019. aastal asendati vananenud ja häbimärgistav väljend transsoolisuse soolise ebakõla mõistega, mis võimaldab depatologiseerida inimese normaalset soolist mitmekesisust.

Vaatamata sellele hiljutisele repatologiseerimisele, mis näitab selgelt, et LGBTQ+ inimeseks olemises ei ole midagi halba või valesti, tõestavad LGBTQ+ inimeste heaolu ja vaimse tervise uuringud jätkuvalt, et elu maailmas, mis toetab erinevaid cis-heteronormatiivseid äärmuseid, diskrimineerimise ja häbimärgistamise vorme, kujutab endast täiendavaid probleeme, mis võivad põhjustada täiendavat psühholoogilist stressi ja viia tervise ebavõrdsuse tekkimiseni. Need täiendavad väljakutsed on sageli koondatud terminiga vähemuste stress (sealhulgas häbimärgistamine, diskrimineerimine, perekondlik hukkamõist, sotsiaalne tõrjutus, vägivald ja muud ohvriks langemise ja äärmustesse seadmise vormid). Näiteks näitavad rahvusvahelised uuringud, et LGBTQ+ õpilaste seas on seksuaalse rünnaku, kohtinguvägivalla ja kiusamise tõenäosus palju suurem kui nende heteroseksuaalsete eakaaslaste seas (Pitoňák, 2017; Plöderl, & Tremblay, 2015). Vähemuse stressi tagajärjel kinnitavad rahvusvahelised uuringud jätkuvalt, et LGBTQ+ inimesed seisavad silmitsi täiendava ja märkimisväärse stressiga, mis võib väljenduda mitmekordselt kõrgemas ärevuse või depressiooni tasemes, mitmekordselt kõrgemas enesetapumõtete ja enesetapukatsete arvus, sagedasemas uimastitarbimises ning ka sagedasemas koolist puudumises, näiteks nende turvalisuse murede tõttu. Lisaks sellele põhjustab paljude LGBTQ+ inimeste hirm diskrimineerimise ees oma perekonnas ja tervishoiusüsteemis seda, et nad ei otsi asjakohast ravi.

Teadlikkuse tähtsus häbimärgistamise, marginaliseerimise ja diskrimineerimise mõjudest vaimsele tervisele ei lõpe siiski nende halbade mõjude teadvustamisega. Peame lisaks olema teadlikud strateegiatest, mis võivad aidata nende mõju vähendada. Näiteks võivad koolid kehtestada poliitika, mis hõlmab mitmekesisust ja kaasamist koolikeskkonnas, ning tagada, et see poliitika oleks kõigile (nt potentsiaalsetele kiusajatele) selgelt kuuldav. Uuringud on tõestanud, et nende koolide õpilaste suitsiidsus oli madalam võrreldes nende koolidega, kus sellist poliitikat ei rakendatud (Hatzenbuhler, 2011).

Rohkem saate lugeda peatükist Identiteet: seksuaalne mitmekesisus

– 3.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIMISE OLUKORRAD –

Paljud stereotüübid ja eelarvamuslikud väärarusaamad võivad olla kahjulikud, sealhulgas:

• Ootused, et mehed on alati seksiks valmis.
• Homoseksuaalid ei suuda luua stabiilseid ja hoolivaid suhteid ning on huvitatud ainult juhuslikust seksist.
• Hästi käituvad tüdrukud ei ole seksist huvitatud.

Kas loeng ja teave HIV-i kohta on alati seotud LGBTQ+ inimeste üle peetava aruteluga? See on näide LGBTQ+ inimeste, eriti geikogukonna häbimärgistamisest.

• Geid ja queer / kväär (eesti keeles) LGBTQ+ inimesed on automaatselt seotud kõrgema suguhaiguste määraga
• Häbimärgistamine ravimite, näiteks PrEP-i ümber, nt nende inimeste, kes soovivad seda kasutada, kohtlemine inimestena, kes soovivad oma seksuaalkäitumises vastutustundetud olla.
• Rikkaliku seksuaalelu eest inimeste häbistamine.

3.4. HEAD NÄITED

3.4.1. Seksuaalkasvatuse tund

Andke üldist ja neutraalset teavet ilma poliitiliste või usuliste veendumusteta. Sellega väldite üksikute laste perekondlike väärtuste eiramist, mis on tõenäoliselt erinevad. Õpetage, kuidas hoolitseda oma seksuaaltervise eest: ennetamine, rasestumisvastased ja suguhaiguseid ennetavad vahendid ning ravi, mitte seksist hoidumine selle asemel. Nimetage õigusakte ja vanusepiiranguid seksi ja (eetilise) pornograafia tarbimise kohta.

Seksuaaltervise õpetus toimib, kui valitseb vastastikune usaldus, turvalisus ja mugavus. Seda aitab saavutada kui kehtestate mõned põhireeglid. Mõned põhireeglid, mis võiksid toimida, on järgmised (Alberta, n.d.):

• Klassiruumi arutelud on konfidentsiaalsed
• Vältige õpilastele isiklike küsimuste esitamist
• Seksist võib keelduda
• Küsimused on teretulnud, kui need on lugupidavad
• Kasutage metafooride asemel kehaosade ja tegevuste kohta teaduslikke termineid
• Kasutage kaasavat keelt
• Kuulake, kui teised räägivad
• Räägi enda eest
• Austage isiklikke piire
• Me oleme tundlikud mitmekesisuse suhtes ja oleme ettevaatlikud ettevaatamatute märkuste tegemisega
• Lõbutseda on normaalne
• Veenduge, et jutt on õpilaste vanusele ja arengustaadiumile sobiv
• Veenduge, et kõik nõustusid teema avamisega
• Kindlasti selgitage ja pakkuge palju näiteid, et teave jõuaks õpilasteni
• Te võite panna teabe oma klassiruumi üles (plakatina/teadete tahvlile, lendlehtedena jne)
• Tugevdage usalduse, turvalisuse ja mugavuse ideed kogu seksuaaltervise õpetuse vältel (ja üldiselt, kui sellest teemast räägitakse)

3.4.2. Nõuanded riskikäitumise ja turvaseksi kohta

Turvaseksi ja suhete õpetamine võib alata isiklike piiride seadmisega. Tegevus võib seisneda õpilaste isikliku ruumi, vajaduste ja tunnete kaardistamises seoses kellegi lähedusega ning arutleda selle üle, kuidas see võib erinevates sotsiaalsetes olukordades muutuda. Lisaks võite arutada puudutuste üle erinevates kehaosades ja selle kohast nõusolekut. Ideid tegevuseks võib leida siit.

Tehke koos õpilastega ajurünnak – milliseid kaitsevahendeid nad teavad? Millised neist kaitsevad rasestumise ja millised suguhaiguste eest? Lõpetage esitlus faktidega nende meetodite ning nende eeliste ja puuduste kohta.

Andke teaduslikult täpset teavet seksuaalsel teel levivate infektsioonide ja seksuaalsel teel levivate haiguste kohta (nende sümptomid, mõju, ravi ja ennetamine), soovimatu raseduse vältimise, kaitsemeetodite ning nende tõhususe kohta (ei liialda ega alahinda ühegi meetodi riske). Näiteks ei ole abiks, et enamikus õppekavades jäetakse välja teave PrEP-i ja PEP-i kohta. HIV-ist rääkides ärge unustage U=U põhimõtet. Andke teavet selle kohta, kus on võimalik end seksuaalsel teel levivate infektsioonide ja seksuaalsel teel levivate haiguste suhtes testida.

Vältige „ainult vahekorrast hoidumise lähenemisest‟, kuna seda on korduvalt tõestatud kui ebaefektiivset meetodit. Pigem andke selgeid sõnumeid selle kohta, mida õpilased saavad konkreetselt teha, et muuta oma seksuaalsuhted turvaliseks ja tervislikuks. Võite võtta kasutusele nn risk vs haavatavuse arutluse – on tõestatud, et oluline on mitte tekitada hirmu haiguse ees, vaid tõstatada huvi tervise vastu, et motiveerida tõhusamalt tervist hoidvat käitumist, näiteks seksuaalsel teel levivate infektsioonide testimist või ohutuma seksi harrastamist (Naised, U. N., & UNICEF, 2018).

Õpilastele suunatud loengud seksuaalsel teel levivate infektsioonide ja seksuaalsel teel levivate haiguste ennetusmeetmete kohta peaksid keskenduma paljulubavate käitumismuutuste saavutamisele, rõhutades tõhusamalt motivatsioonitegureid hea tervise säilitamiseks ja selleks vajalikke käitumisoskusi. On tõestatud, et kuulamise ja tähelepanelikkuse puhul on tõhusaks teguriks see, kui loengut/töötuba peab keegi, kes on õpilastele vanuselt lähedane. Ennetusprogrammidel näib olevat suurem mõju tüdrukutele ja naistele ning palju väiksem mõju poistele ja meestele. Kõige kasulikum võib olla keskenduda meessoost õpilaste suuremale kaasamisele ja luua programm, mis ühendab näost näkku ja veebipõhiseid osi (Mon Kyaw Soe et al., 2018).

Soovitatav on õpetada seksuaalsel teel levivaid nakkuseid ja seksuaalsel teel levivaid viiruseid kompleksse seksuaalhariduse raames, kaasates samas seksuaalse naudingu aspekti: näiteks arutada erinevate kaitsevahendite mõju ja usaldusväärsust seksi ajal kogetud naudingutele, keskendudes samas usaldusväärse kaitse kasutamise olulisusele. On tõestatud, et seksuaalkasvatuse raames naudingutest rääkimine suurendab kondoomi kasutamise tõenäosust (Zaneva et al., 2022).

3.4.3. Nõuanded vaimse tervise kohta

Võimaldage õpilastel uurida ja mõista oma vajaduste ja õiguste tähtsust ning seda, kuidas need mõjutavad nende heaolu. Nimetage, mida tähendab vaimne tervis ja kirjeldage mõningaid tegureid, mis võivad põhjustada halba vaimset tervist. Kaasa aruteludesse võimalikke viise, kuidas ennetada ja toetada enda ja teiste vaimset tervist, arutades samal ajal ka psühhosotsiaalset tuge ja vaimse tervise hoidmist ning seda, kuidas seda saada (FHI360 Open Doors Project, 2019).

3.5. ALLIKAD

Alberta (n.d.). Ground rules. Available from: https://teachingsexualhealth.ca/teachers/sexual-health-education/understanding-your-role/get-prepared/ground-rules/

APA (n.d.). Masturbation. Available from https://dictionary.apa.org/masturbation

Antonova, N., Merenkov, A., Gurarii, A., & Grunt, E. (2019, May). Body Image: Body Modification Practices. In 2019 International Conference on Pedagogy, Communication and Sociology (ICPCS 2019) (pp. 289-292). Atlantis Press.

Baggaley, R. F., White, R. G., & Boily, M. C. (2010). HIV transmission risk through anal intercourse: systematic review, meta-analysis and implications for HIV prevention. International journal of epidemiology, 39(4), 1048-1063. https://doi.org/10.1093/ije/dyq057

Berenbaum, S. A., Beltz, A. M., & Corley, R. (2015). The importance of puberty for adolescent development: conceptualization and measurement. Advances in child development and behaviour, 48, 53-92.

Blomquist, P. B., Mohammed, H., Mikhail, A., Weatherburn, P., Reid, D., Wayal, S., … & Mercer, C. H. (2020). Characteristics and sexual health service use of MSM engaging in chemsex: results from a large online survey in England. Sexually transmitted infections, 96(8), 590-595.

Centres for Disease Control and Prevention (2021). Sexually Transmitted Infections Prevalence, Incidence, and Cost Estimates in the United States. Available from https://www.cdc.gov/std/statistics/prevalence-2020-at-a-glance.htm

Desai, M., Field, N., Grant, R., & McCormack, S. (2017). Recent advances in pre-exposure prophylaxis for HIV. BMJ, j5011. doi:10.1136/bmj.j5011

Drysdale, K. (2021). ‘Scene’as a critical framing device: Extending analysis of chemsex cultures. Sexualities, 1363460721995467.

Drysdale, K., Bryant, J., Hopwood, M., Dowsett, G. W., Holt, M., Lea, T., … & Treloar, C. (2020). Destabilising the ‘problem’of chemsex: Diversity in settings, relations and practices revealed in Australian gay and bisexual men’s crystal methamphetamine use. International Journal of Drug Policy, 78, 102697.

Eisinger, R. W., Dieffenbach, C. W., & Fauci, A. S. (2019). HIV Viral Load and Transmissibility of HIV Infection. JAMA, 321(5), 451. doi:10.1001/jama.2018.21167.

FHI360 Open Doors Project (2019). Gender, sexuality, and sexual orientation. Training manual. Available from https://www.fhi360.org/sites/default/files/media/documents/resource-zambia-open-doors-gss-training-manual.pdf

Hatzenbuehler, M. L. (2011). The Social Environment and Suicide Attempts in Lesbian, Gay, and Bisexual Youth. PEDIATRICS. 127: 896-903.

Hazen, E., Schlozman, S., & Beresin, E. (2008). Adolescent psychological development: a review. Pediatrics in review, 29(5), 161-168.

Hogan, M. J., & Strasburger, V. C. (2008). Body image, eating disorders, and the media. Adolesc Med State Art Rev, 19(3), 521-546.

Knight, R., Karamouzian, M., Carson, A., Edward, J., Carrieri, P., Shoveller, J., … & Fast, D. (2019). Interventions to address substance use and sexual risk among gay, bisexual and other men who have sex with men who use methamphetamine: a systematic review. Drug and Alcohol Dependence, 194, 410-429.

Leahy, B. (2018). Language used to convey HIV infection risk is important. The Lancet HIV, 5(6), e272. https://doi.org/10.1016/S2352-3018(18)30103-6

Levin, R. J. (2007). Sexual activity, health and well-being – the beneficial roles of coitus and masturbation. Sexual and Relationship Therapy, 22(1), 135–148. doi:10.1080/14681990601149197

Maxwell, S., Shahmanesh, M., & Gafos, M. (2019). Chemsex behaviours among men who have sex with men: a systematic review of the literature. International Journal of Drug Policy, 63, 74-89.

Mon Kyaw Soe, N., Bird, Y., Schwandt, M., & Moraros, J. (2018). STI Health Disparities: A Systematic Review and Meta-Analysis of the Effectiveness of Preventive Interventions in Educational Settings. International Journal of Environmental Research and Public Health, 15(12), 2819. doi:10.3390/ijerph15122819

Mulongo, P., Hollins, C., & McAndrew, S. (2014). The psychological impact of female genital mutilation/cutting (FGM/C) on girls/women’s mental health: a narrative literature review. Journal of Reproductive and Infant Psychology, 32(5), 469-485.

NHS (2021). Sexually transmitted infections (STIs). Available from: https://www.nhs.uk/conditions/sexually-transmitted-infections-stis/ and https://www.nhs.uk/conditions/contraception/

Patel, P., Borkowf, C. B., Brooks, J. T., Lasry, A., Lansky, A., & Mermin, J. (2014). Estimating per-act HIV transmission risk: a systematic review. AIDS (London, England), 28(10), 1509. doi: 10.1097/QAD.0000000000000298

Plöderl, M., & Tremblay, P. (2015). Mental health of sexual minorities. A systematic review. International review of psychiatry, 27(5), 367-385.

Pitoňák, M. (2018). Rozostření příčin a následků Syndemie HIV mezi ne-heterosexuálními muži. Biograf, 67, 68.

Pitoňák, M. (2017). Mental health in non-heterosexuals: Minority stress theory and related explanation frameworks review. Mental Health & Prevention, 5, 63-73.

Rullo, J. E., Lorenz, T., Ziegelmann, M. J., Meihofer, L., Herbenick, D., & Faubion, S. S. (2018). Genital vibration for sexual function and enhancement: a review of evidence. Sexual and Relationship Therapy, 33(3), 263-274.

Song, K. J., & Kim, J. S. (2005). The effects of body-image measured by multi measurements on body modification, self-concept, and clothing behaviour. Journal of the Korean Society of Clothing and Textiles, 29(3_4), 391-402.

Teal, S., & Edelman, A. (2021). Contraception selection, effectiveness, and adverse effects: a review. JAMA, 326(24), 2507-2518.

Uholyeva, X., & Pitoňák, M. (2022). Chemsex users in Czechia: EMIS survey. Central European Journal of Public Health, 30(2), 86-92.

Women, U. N., & UNICEF. (2018). International technical guidance on sexuality education: an evidence-informed approach. UNESCO Publishing.

WHO (1998). Female genital mutilation: an overview. WHO.

WHO (n.d.). Sexual health. Available from: https://www.who.int/health-topics/sexual-health#tab=tab_1

and https://www.who.int/health-topics/sexual-ghealth#tab=tab_3

Zaneva, M., Philpott, A., Singh, A., Larsson, G., & Gonsalves, L. (2022). What is the added value of incorporating pleasure in sexual health interventions? A systematic review and meta-analysis. Plos one, 17(2), e0261034.