5.5. KOKKULEPPE VASTANE KÄITUMINE – NÕUSOLEK

5.5.1. SISSEJUHATUS

Kehaline autonoomia on mõiste, mida iga inimene, olenemata tema vanusest, peaks teadma. See kujutab kontrolli ja otsustusõigust, mis teil igas olukorras oma keha üle on. Kehaline autonoomia esindab valikuid, mida te igas olukorras oma kehaga teete. Kui soovite, et teie keha autonoomiat austataks ja, et te austaksite ümbritsevate inimeste autonoomiat ja soove, on kokkulepitud käitumine teema, mis mängib olulist rolli. Enne füüsiliselt ja/või vaimselt kaasavaid tegevusi nõusoleku küsimisel/andmisel loome turvalisema keskkonna, kus igaüks saab oma vajadusi väljendada. Piiride seadmine õpetab teistele inimestele, kuidas teid kohelda ja näitab ka seda, kuidas te ennast kohtlete. Need piirid võivad kaitsta teid ja teavitada teisi teie füüsilisest ja/või emotsionaalsest mahust.

5.5.2. TEEMA ARENDUS

5.5.2.1. Mis on nõusolek?

McGuire’i (2021) sõnul on see, mille üle me tegelikult arutame, kui me räägime nõusolekust ja kokkulepitud käitumisest, sama lihtne kui lugupidamine. Olgu selleks austus teise inimese ja tema valikute vastu või austus iseenda ja teie enda soovide vastu, kõik taandub otsustusõigusele oma keha üle, olles seotud väärikuse, inimlikkuse ja isikliku autonoomiaga. Millal on tähtis hakata lastele õpetama nõusolekut ja kehalist autonoomiat?

Füsioloogid, nagu Jean Piaget, jõudsid järeldusele, et lapsed jälgivad ja kategoriseerivad käitumismustreid juba enne, kui nende eneseteadvus tekkima hakkab. Teisisõnu, nad salvestavad kõik, mida enda ümber näevad ja kuulevad ning hakkavad seda kastidesse jaotama, mida siis saavad kasutada erinevates sotsiaalsetes suhtlustes. Tänapäeva ühiskonnas räägitakse kahest peamisest nõusolekuvestlusest, neid esindavad meid ümbritsevad normatiivsuse seksuaalsed ja sotsiaalsed käsikirjad (McGuire, 2021). Me (vanemad, kasvatajad, lapsed) kuulsime ja nägime sellist käitumist nii palju kordi, et lõpuks normaliseerisime ja võtsime need omaks mõnikord isegi küsimata, kas see on meile parim. Me justkui järgisime käsikirja. Kui me tahame luua nõusolekukultuuri, oleks probleemse mustri olemasolu tunnistamine protsessi esimene samm, samas kui teine samm oleks uue konsensusliku käitumise praktiseerimine, mis viib meid lähemale ühiskonnale, milles me tahaksime elada.

Näidake eeskuju, omades selgeid piire ja austades neid nii enda kui ka ümbritsevate inimeste jaoks. Lapsed õpivad väga kiiresti ja kui nad näevad, et vanematel/kasvatajatel on tugevad piirid, siis tunnevad nad, et kehaline autonoomia on oluline ja turvaline.

5.5.2.2. Nõusoleku küsimine

Nõusolek on selge, jätkuv, sidus ja vabatahtlik (Healthline Guide to consent). Mittekokkulepitud käitumise vältimiseks on nõusoleku küsimine ja andmine eluliselt tähtis. Aga kuidas nõusolekut küsida?

Sõltumata olukorrast ja inimese vanusest, kellega te suhtlete, mängib nõusolek väärtuslikku rolli selles, kuidas suhtlus toimib ning kuidas te ennast pärast seda tunnete. Mõned nõusoleku küsimise viisid on:

• Otse küsimine:
  • Kas ma võin sind kallistada/suudelda/katsuda? (Kui suhtlus viitab füüsilisele tegevusele)
  • Kas ma võin sinuga … rääkida? (Kui suhtlus viitab vaimselt kaasavale tegevusele)
• See on eelistuse küsimus:
  • Mida sooviksid teha?
  • Sõltuvalt sellest, mida inimene vastab, võite jätkata küsimuste esitamist, kuni jõuate punktini, kus te mõlemad tunnete end toimuvas olukorras mugavalt.

Kui saate vastuse „ei‟, austage isiku soove ja ärge nõudke rohkem.

Nõusolekuga seotud küsimusele „ei‟ vastamisel ei ole teil kohustust anda selgitusi ega vabandusi, sest kokkuleppeline käitumine on valik, mida teil on lubatud vabalt väljendada ilma täiendavate selgitusteta. See valik kehtib igas vanuses ning sellel on suur roll tervislike sotsiaalsete mustrite kujunemisel ning laste ja teismeliste eneseteadvuse ning austuse tunnetamisel.

Olles sügavalt sukeldunud normatiivsesse maailma, mille ühiskond on meie keskel loonud, kipume mõnikord unustama, et iga inimene on erinev ja seetõttu on tal erinevad vajadused. Olenemata sellest, kas inimesed on geid, erinevalt mõtlevad, kahtlevad, puudega või neil on erinev kultuuritaust, on oluline meeles pidada, et igaüks meist on läbi elanud erinevaid kogemusi ja neil võivad olla erinevad käivitajad või olukorrad milles nad end mugavalt ei tunne. Nõusoleku eeldamine ei ole hea, sest me ei saa kunagi teada, mis toimub meie ees oleva inimese peas ja millised vajadused neil võivad olla, kui me seda otse ei küsi.

Pärast millegagi nõustumist meelt muuta on lubatud. Võite muuta oma meelt mis tahes tüüpi suhtlemise igas punktis ja seda inimesele / inimrühmale edastada, kellega koos olete. Näiteks, kui olete nõus laskma pereliikmel enda kätt puudutada või end kallistada kuid mingil hetkel paneb see puudutus sind ennast ebamugavalt tundma, saad seda öelda ja olukorda muuta. Kogu kokkuleppelise käitumise mõte seisneb selles, et tunnete end suhtlemise ajal mugavalt ja et nii teie isiklikku ruumi kui ka inimeste ruumi, kellega te suhtlete, austatakse.

5.5.2.3. Piiride seadmine

Piiride seadmine on see, mis aitab inimestel orienteeruda nõusoleku ja erinevate suhtlusviiside vahel ning milles nad end mugavalt tunnevad. Piire saab seada nii individuaalsel tasandil kui ka mis tahes suhetes, olenemata sellest, kas see on romantiline, seksuaalne, sõbralik, perekondlik suhe või mõnda muud tüüpi. Piiridest tuleks selgelt teatada, neid tuleks paluda ja mis kõige tähtsam, neid tuleks austada.

Piirid võivad olla seotud aja, sotsiaalse suhtlemise, füüsiliselt ja vaimselt kaasahaaravate suhtlustega (Selva, 2018). Näiteks võivad individuaalsed piirid välja näha sellised: „Mulle meeldivad kallistused sõpradelt, kuid mul ei ole mugav võõraid kallistada‟ või „Ma vajan tunnikest üksi olemise aega peale õhtusööki perega‟. Perekondlikus kontekstis on oluline meeles pidada, et igal pereliikmel (nii vanematel kui lastel) võivad olla erinevad piirid, mis on seotud sellega, kuidas nad tahaksid üksteisega suhelda.

Tervislike piiride eelised on parem vaimne ja füüsiline tervis, autonoomia arendamine, identiteedi arendamine, läbipõlemise vältimine ja teiste käitumise mõjutamine.

– 5.5.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIMISE OLUKORRAD –

Väga levinud näidet mittekonsensuslikust käitumisest võib täheldada näiteks suurtel perekonna kogunemistel. Oletame, et te näete mõnda sugulast, keda te ammu näinud pole. Te näete tädisid, onusid, nõbusid ja teisi inimesi, kes ei ole osa teie igapäevaelust. Lapsevanemana ütlete oma tütrele, et ta läheks annaks musi ja kallistaks kõiki oma sugulasi (või lubaks neil sugulastel neid musitada/kallistada), sest nad pole teda ammu näinud. Teie tütar nõustub sellega ja laseb neil sugulastel talle musi anda ja kallistada, kuid ta väljendab seda tehes selgelt ebamugavust. Te üritate teda lohutada, öeldes talle, et see ei nõua palju vaeva, on oluline, et kõik pereliikmed tunneksid, et neil on võimalus temaga suhelda ja et ta võib seda hiljem kahetseda, kui ta seda ei tee ja / või, et sugulased ootavad seda ja nad on kurvad, kui ta keeldub kaasa mängimast.

Selline käitumine näitab teie lastele järgmisi asju:

Esiteks, et neil ei ole teatud kontekstis oma keha üle kontrolli, sest eeldatakse, et nad lasevad pereliikmetel end puudutada isegi siis, kui nad ei ole puudutusega rahul.

Teiseks näitab see neile, et teise inimese emotsioonidel ja kavatsustel on eesõigus enda omade ees, kui lapse käitumine (sugulastel neid puudutada või musitada mitte lubamine) võib neid kurvastada.

Selles olukorras saate oma lastele öelda, et nad võivad valida, kas nad tahavad lubada sugulastel end puudutada/musitada ja et see on okei, kui nad ei taha seda teha. On oluline, et teie lastel oleks kontroll oma keha üle, sest pereringis tehtavad valikud kujundavad ka valikuid, mida nad mujal suhtlusringkondades teevad. Nagu varem mainitud, kopeerivad lapsed täiskasvanute mustreid, jälgides ja salvestades nende suhtlustega seotud teavet ning jagades see teave lahtritesse. Kui soovite, et lapsed suudaksid oma tulevastes romantilistes/seksuaalsetes/tööga seotud jne suhetes piire seada, võite alustada sellest, et räägite nendega piiridest perekonna kontekstis ja austate nende seatud piire, isegi kui see ei pruugi olla valik, mille te ise teeksite.

5.5.4. HEAD NÄITED

Võttes aluseks Selva (2018) teoreetilised põhimõtted, võib piiride seadmise jagada neljaks etapiks:

• Identifitseerimine/defineerimine

Protsessi esimene samm on teie vajaduste väljaselgitamine ja piirid, mis aitavad teil neid kaitsta.

• Suhtlemine

Pärast seda, kui olete oma isiklikku piiri suutnud väljendada sõnadega, on teine samm jagada seda ümbritsevate inimestega. Kui inimesed ei tea teie piire, ei saa nad neid austada ja selleks on alati oluline öelda, mida te vajate.

• Lihtsuse säilitamine

Lihtsuse säilitamine on veel üks põhimõte, mis aitab nii teid kui ka teiega suhtlevaid inimesi. Te ei pea liiga palju selgitama ega vabandama. Öelge oma piirid selgelt välja.

• Tagajärgede kehtestamine

Viimasena, kuid mitte vähemtähtsana, tagajärgede kehtestamine. Öelge inimestele, miks see piir on teile oluline ja kuidas see mõjutaks teie käitumist, kui seda ei järgitaks. Te ei saa kontrollida teiste inimeste käitumist, kuid te saate kontrollida, kuidas sellele reageerite ja tagajärgede kehtestamine näitab inimestele, et need piirid on teile olulised ja kui neid ei austata, siis kohandub teie suhtlemisviis nende inimestega vastavalt sellele.

Näiteks ütleme, et te ei ole füüsilise puudutusega rahul. Te mainite, et ei taha, et inimesed teid kallistaksid, kui kohtute sõpruskonnaga ja, et see on teile oluline, sest vajate sel päeval rohkem isiklikku ruumi. Te väljendate oma piiri (et te ei taha kallistust / füüsilist puudutust), te selgitate, miks (vajate sel päeval rohkem isiklikku ruumi) ja ütlete seda kohe alguses, et kõik sellest teadlikud oleksid. Kui inimene rühmast ikka tuleb ja teid kallistab või puudutab, kuigi ütlesite, et te ei ole sellega rahul, võib teie vastuseks olla sellest inimesest veidi eemalduda, et sellist kontakti vältida. Sellisel juhul oleks neist distantsi hoidmine see tagajärg, mille te kehtestate, et näidata neile, et vajate oma piiri austamist.

On oluline neid nelja etappi teada, et oleks võimalik last selles osas aidata.

5.5.5. ALLIKAD

McGuire, L. (2021). Creating Cultures of Consent: A Guide for Parents and Educators. In Google Books. Rowman & Littlefield. Retrieved from https://books.google.es/books?id=drAPEAAAQBAJ&printsec=frontcover&dq=teaching+consent+in+schools&hl=en&sa=X&vTurned=2ahUKEwiRx621vbr5AhUJRBoKHXhLCUQQ6AF6BAgBEAI#v=onepage&q=teaching%20consent%20in%20schools&f=false.

Selva, J. (2018). How to Set Healthy Boundaries: 10 Examples + PDF Worksheets. PositivePsychology.com. Retrieved from https://positivepsychology.com/great-self-care-setting-healthy-boundaries/.