4.4. SEKSUAALVÄGIVALD

4.4.1. SISSEJUHATUS

Seksuaalvägivald on levinud ja tõsine rahvatervise probleem, mis mõjutab igal aastal miljoneid inimesi kogu maailmas. Seda mõjutavad paljud sotsiaalses, kultuurilises ja majanduslikus kontekstis toimivad tegurid. Naiste vastu suunatud seksuaalvägivalla keskmes on sooline ebavõrdsus (Krug et al., 2002).

Seksuaalvägivald on igasugune kahjulik või soovimatu seksuaalkäitumine, mis on kellelegi peale surutud. See hõlmab kuritarvitavaid seksuaalkontakte, sunnitud tegevusi seksuaalses tegevuses, katseid või lõpetatud seksuaaltegusid teise naisega ilma tema nõusolekuta, seksuaalset ahistamist, verbaalset kuritarvitamist, ähvardusi, kokkupuudet, soovimatut puudutamist, verepilastust jne. Seksuaalvägivallaaktide miinimumloetelu, mida tuleks laiendada sõltuvalt konkreetse riigi kontekstist (ÜRO, 2014).

Seega võib seksuaalvägivald olla vägistamine, sellega ähvardamine, aga ka näiteks sunnitud puudutamine. Seksuaalvägivald on ka see kui keegi hirmutab sind temaga seksima. Teisisõnu, seksuaalvägivald on see, kui keegi teeb sinuga midagi seksuaalset vastu sinu tahtmist. Ka see on seksuaalvägivald, kui te ei saanud vahekorraks nõusolekut anda, näiteks kartsite, olite uimastatud, purjus või magasite.

See on müüt, et seksuaalvägivald ohustab ainult naisi. Kõik inimesed, olenemata soost või vanusest, võivad sattuda seksuaalvägivalla ohvriks: lapsed, noored ja täiskasvanud, mehed ja naised, samuti erineva soo ja seksuaalse identiteediga inimesed.

Seksuaalvägivallaaktid ründavad õigust seksuaalsele vabadusele, autonoomiale, kontrollile, puutumatusele ja turvalisusele, samuti õigust kogeda naudingut ning omada tervislikku, turvalist ja rahuldust pakkuvat seksuaalelu. Samas on need õigused tihedalt seotud reproduktiivõigustega, nagu vabadus ja autonoomia otsustada, millal lapsi saada, kui palju lapsi saada ja millist rasestumisvastast vahendit kasutada (Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut, n.d.-b).

4.4.2. TEEMA ARENDUS

Seksuaalne kuritarvitamine ei ole uus probleem. Aastasadu on lapsi, naisi ja mehi seksuaalselt kuritarvitatud ja see maha vaikitud. Alates 1980. aastatest on see teema aga teravalt üles kerkinud, sest üha enam inimesi julgeb suu lahti teha. Seksuaalse väärkohtlemise häbi ja salatsemine raskendab väärkoheldud inimeste arvu kvantifitseerimist. Kogu maailmas läbiviidud uurimiste tulemused on erinevad ja ohvrite täpset arvu on raske öelda, sest tegemist on varjatud kuriteoga.

Seksuaalvägivalla erinevaid vorme esineb kõikjal ja kõigis sotsiaalsetes kihtides ning koos elavate paaride seas.

Seksuaalvägivald hõlmab, kuid ei piirdu (Krug et al., 2002; WHO, 2012):

• Vägistamisega abielus või lähisuhtes
• Vägistamisega võõraste või tuttavate poolt
• Soovimatute seksuaalsete lähenemiskatsete või seksuaalse ahistamisega (koolis, tööl jne)
• Süstemaatilise vägistamise, seksuaalse orjuse ja muude vägivallavormidega, mis on eriti levinud relvakonfliktides (nt sunniviisiline viljastamine)
• Vaimse või füüsilise puudega inimeste seksuaalse kuritarvitamisega
• Laste vägistamise ja seksuaalse kuritarvitamisega
• Rasestumisvastaste vahendite võtmise või muude sugulisel teel levivate haiguste eest kaitsvate meetmete keelamisega
• Sunniviisilise abordiga
• Tavadel põhinevate seksuaalse vägivalla vormidega, nagu sundabielu või kooselu ja naise pärimine.

4.4.2.1. Nõusolek

Kui vabatahtlikku ja partneri poolt soovitud seksuaalset aktiivsust iseloomustab asjaolu, et pooled küsivad üksteiselt nõusolekut, väljendavad oma nõusolekut ja hindavad partneri nõusolekut, siis seksuaalset vägivalda iseloomustab asjaolu, et see ei põhine vastastikusel kokkuleppel.

Lisaks võib vale nõusoleku seksuaalseks tegevuseks saavutada füüsilise vägivallaga, kuid palju sagedamini ähvarduste, hirmutamise, psühholoogilise surve, manipuleerimise, väljapressimise või hüvede äravõtmise ähvardusega (nt ametikõrgenduse äravõtmine tööl, hea hinde mitteandmine jne).

Nõusolek on mis tahes seksuaalse tegevuse puhul kõige olulisem ning alati on õigus muuta oma meelt ja öelda ei. Teise poole nõusolek peab olema tagatud nii esimesel korral kui ka pikaajalise abielu puhul.

Inimesed, kes on piiratud või osalise teovõimega, ei saa anda ka vaba nõusolekut seksuaalseks tegevuseks, näiteks teadvuseta patsiendid, alkoholi- või muude uimastite mõju all olevad inimesed, samuti lapsed, dementsed ja intellektuaalse puudega inimesed, kes ei mõista konkreetse seksuaalse tegevuse tähendust ega suuda oma nõusolekut või keeldumist väljendada. Sellistes tingimustes saavutatud nõusolek ei võrdu vabalt antud nõusolekuga ja selline seksuaalne tegevus ei ole konsensuslik, ehk ei põhine vastastikusel kokkuleppel.

Loe lähemalt nõusoleku kohta teemast 5.6

4.4.2.2. Häbi ja süü

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO, n.d.) andmetel kogeb umbes veerand maailma naistest oma elu jooksul seksuaalvägivalda. Meessoost intiimpartner on füüsiliselt rünnanud kuni kolmandikku kõigist naistest. Naised, kes on kogenud vägivalda, ei teata oma kogemustest piisavalt, sest nad kardavad ühiskonna ja oma kogukonna poolt häbimärgistatuks saada. Samuti kardavad nad oma ohutuse pärast ja et asjaomased institutsioonid ei võta vajalikke meetmeid, kui nad oma lugu jagavad.

Seksuaalne vägivald on kuritegu ja ohver ei pea end süüdi tundma.

4.4.2.3. Vastutus

Seksuaalvägivalla eest vastutab vägivallatseja, mitte ohver.

4.4.2.4. Seksuaalvägivalla tagajärjed

Seksuaalse väärkohtlemise kogemist võib võrrelda katastroofi üleelamisega. See katastroof võib olla ühekordne või korduda mitme aasta jooksul. Seksuaalsel väärkohtlemisel on vahetu ja pikaajaline mõju. Ilma abita neid probleeme ei lahendata.

Vägistamisel ei kasutata tingimata füüsilist jõudu ja füüsilised vigastused ei ole alati tagajärg. Teadaolevalt esineb vägistamisega seotud surmajuhtumeid, kuigi surmajuhtumite levimus on kogu maailmas väga erinev. Seksuaalvägivalla sagedasemad tagajärjed on seotud reproduktiiv- ja vaimse tervise ning sotsiaalse heaoluga (Krug et al., 2002).

Mõnikord ei pruugi ohver stressirohke kogemuse tõttu isegi vastu hakata ja nad lihtsalt tarduvad paigale.

4.4.2.5. Ennetamine seksuaalhariduse abil

Ennetamine algab keskkonnast ja kogukonnast, kus laps kasvab. Inimene, keda on õpetatud ja kasvatatud oma keha eest hoolitsema ja armastama, teise inimese piire austama ja mõistma, kui olukord muutub vägivaldseks, teab, kuidas seda armastust ja mõistmist ka teistele pakkuda. Kodune seksuaalharidus paneb aluse laste ja noorte kasvamisele inimesteks, kes oskavad oma keha ilusaks ja õigeks pidada ning kes austavad ka teiste õigust kehalisele puutumatusele.

Vanemad ootavad, et kool annaks selles osas seksuaalharidust ja nende ootus on täiesti põhjendatud, sest õppekava näeb seda ka ette. Kuid kool ei saa olla ainus, kes vastutab selle eest, et lapsest kasvab täiskasvanu, kelle väärtused on kooskõlas eelmainitud väärtustega, kes tajub oma identiteeti ja hoiab neid enda ja teiste ümber. Hoiakute kujunemine algab lapsepõlves ja selle eest vastutavad esialgu vanemad, lasteaiad, koolid ja noortekeskused. Vanemlik vastutus muutub siis jagatud vastutuseks. Just jagatud vastutuse toel lõhume kinnistunud hoiakuid ja stereotüüpe, mis toetavad vägivallaahela jätkumist. Jagatud vastutuse toel ütleme selgelt: süüdi on süüdlane, ohver ei vastuta temaga juhtunu eest.

– 4.4.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIVAD OLUKORRAD –

Need on samad, mida on kirjeldatud lähisuhtevägivalla puhul:

• Ta saadab neile soovimatuid pornograafilisi materjale
• Üks inimene puudutab teist inimest, kuid see tundub ebamugav
• Ta ähvardab teistele paljastest piltidest rääkida, kui nad ei seksi

4.4.4. HEAD NÄITED

Kui teie laps on kannatanud seksuaalvägivalla all, otsige abi spetsialiseeritud keskusest ja teavitage juhtunust politseid või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat.

Teie soovil ja nõusolekul pakuvad seksuaalvägivalla kriisiabikeskused seksuaalvägivalda kogenud inimestele ööpäevaringset professionaalset abi. Igaüks võib seda tüüpi keskustesse tulla kas üksi või koos täiskasvanud kaaslasega, igal ajal ja ilma saatekirjata. Ei ole oluline, kas politseiga on juba ühendust võetud, plaanitakse politseiga ühendust võtta või ei soovita seda teha. Oodatud on kõik inimesed – sõltumata nende soost, lapsed, noored ja täiskasvanud, kes on kogenud või kahtlustavad seksuaalvägivalda.

Lastevastase seksuaalvägivalla või selle kahtluse korral tuleb alati teavitada politseid, Lasteabi või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat. Politseil on eriüksused, mis tegelevad seksuaalkuritegudega. Tehes asjad ametlikuks politsei abiga, aitate tagada, et keegi teine ei satuks sama kurjategija ohvriks.

4.4.4.1. Abi ja teave:

• Ohu korral helista 112.
• Abivajavast lapsest teavita kohaliku omavalituse lastekaitsetöötajat või Lasteabi: 116 111.
• Loe Lastemajast
• Loe seksuaalvägivalla kriisiabikeskusest, kuhu võib pöörduda 7 päeva jooksul, peale seksuaalvägivalla toimumist.

4.4.5. ALLIKAD

European Institute for Gender Equality. (n.d.). Sexual violence. European Institute for Gender Equality. Retrieved from https://eige.europa.eu/thesaurus/terms/1384

Krug, E. G., Dahlberg, L. L., Mercy, J. A., Zwi, A. B., & Lozano, R. (Eds.). (2002). World report on violence and health. Genève: Organisation mondiale de la santé. Retrieved from https://www.who.int/publications/i/item/9241545615

United Nations. (2014). Guidelines for Producing Statistics on Violence against Women—Statistical Surveys. New York: United Nations. Retrieved from https://unstats.un.org/unsd/gender/docs/guidelines_statistics_vaw.pdf

WHO. (2012). Understanding and addressing violence against women. Sexual Violence. Retrieved 29 September 2022, from https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/77432/WHO_RHR_12.36_eng.pdf

WHO. (n.d.). Sexual health. Retrieved 29 September 2022, from https://www.who.int/health-topics/sexual-health