4.2. SEKSUAALÕIGUSED JA KEHALINE PUUTUMATUS

4.2.1. SISSEJUHATUS

Inimõiguste hulka mida on tunnustatud juba siseriiklikes seadustes, rahvusvahelistes inimõiguste dokumentides ja muudes konsensuslikes dokumentides ning tsiviilõiguses kuuluvad õigused nagu: elada sunnivabalt, diskrimineerimise ja vägivallata seksuaalsusega seotud kõrgeimale saavutatavale tervisestandardile, sealhulgas juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuteenustele; võime otsida, saada ja levitada seksuaalsusega seotud teavet; juurdepääs seksuaalharidusele; kehalise puutumatuse austamine; partneri vaba valik; õigus otsustada, kas olla seksuaalselt aktiivne või mitte; õigus konsensuslikele seksuaalsuhetele, õigus konsensuslikule abielule; õigus otsustada, kas ja millal lapsi saada; ning õigus taotleda rahuldavat, turvalist ja meeldivat seksuaalelu (Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut, n.d.-a)

Jätkuvalt arutletakse seksuaalõiguste määratlemise üle (Miller, Kismödi, Cottingham, Gruskin, 2015) ning kas kehalise puutumatuse austamine on üks isiku õigusi.

Aga isegi kui puudub konkreetne määratlus seksuaalõiguste kohta, siis teame, et viimase kolme aastakümne jooksul on kiiresti laienenud inimõiguste kohaldamine seksuaalsuse ja seksuaaltervise küsimustes, eelkõige seoses kaitsega diskrimineerimise ja vägivalla eest ning sõna- ja ühinemisvabaduse, eraelu puutumatuse ning muude õiguste kaitsega naiste, meeste, transsooliste ja intersooliste inimeste, noorukite ning teiste elanikkonnarühmade puhul. Selle tulemusena on valminud seksuaaltervise, inimõiguste ja õigusloome oluline kogum seksuaaltervist ning inimõigusi edendavaid inimõiguste standardeid (WHO, 2015).

4.2.2. TEEMA ARENDUS

4.2.2.1. Seksuaalõigused ja lapse õigused

Üha enam ollakse ühel meelel, et head seksuaaltervist ei ole võimalik saavutada ja säilitada ilma teatud inimõigusi austamata ning kaitsmata. Allpool esitatud seksuaalõiguste määratlus aitab kaasa seksuaaltervisega seotud inimõiguste alasele jätkuvale dialoogile.

Hea seksuaaltervise saavutamine on seotud sellega, mil määral austatakse, kaitstakse ja täidetakse inimõigusi. Seksuaalõigused hõlmavad teatavaid inimõigusi, mida on juba tunnustatud rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõiguste dokumentides ning muudes konsensuslikes dokumentides ja riiklikes õigusaktides (WHO, n.d.).

Seksuaaltervise realiseerimiseks kriitilised õigused on järgmised  (WHO, n.d.):

• Õigus võrdsusele ja mittediskrimineerimisele
• Õigus olla vaba piinamisest või julmast kohtlemisest, ebainimlikust või alandavast kohtlemisest või karistamisest
• Õigus privaatsusele
• Õigus tervishoiu (sh seksuaaltervise) ja sotsiaalkindlustuse kõrgeimale saavutatavale tasemele
• Abiellumise ja perekonna loomise õigus ning kavandatavate abikaasade vabal ja täielikul nõusolekul abiellumise õigus ja võrdsus abielu lõppemisel ja lõpetamisel
• Õigus otsustada oma laste arvu ja vanuse vahede üle
• Õigus teabele ja haridusele
• Õigus arvamus- ja sõnavabadusele
• Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile põhiõiguste rikkumise korral.

Inimõiguste vastutustundlik teostamine nõuab, et kõik isikud austaksid teiste õigusi.

Olemasolevate inimõiguste kohaldamine seksuaalsuse ja seksuaaltervise suhtes kujutab endast seksuaalõigusi. Seksuaalõigused kaitsevad kõigi inimeste õigusi täita ja väljendada oma seksuaalsust ning nautida seksuaaltervist, võttes nõuetekohaselt arvesse teiste inimeste õigusi ning kaitstes neid diskrimineerimise eest (WHO, n.d.).

Siiski on siin vaja olla ettevaatlik. Mõned nimetatud õigused pärinevad täiskasvanutelt. See tähendab, et kõik need õigused ei kehti automaatselt laste ja teismeliste suhtes. Muu hulgas näiteks see, et õigus konsensuslikule abielule ei kehti veel laste ega teismeliste suhtes. Lapse õigust teabele tunnustab ka ÜRO lapse õiguste konventsioon. Selles on sõnaselgelt sätestatud õigus sõnavabadusele ning mis tahes teabe ja ideede otsimise, saamise ning levitamise vabadus (artikkel 13). Artiklis 19 viidatakse liikmesriikide kohustusele tagada lastele haridus, et kaitsta neid muu hulgas seksuaalse kuritarvitamise eest.

4.2.2.2. Seksuaalharidus ja lapse areng

Füüsiline areng on osa lapse terviklikust arengust. Seksuaalharidus algab oma keha tundmisest ja vanemate läheduse tundmisest – turvalisest ja toetavast suhtest. Laste seksuaalharidus on oma kehaosade tundmaõppimine, enda ja teiste kehade väärtuslikuks tunnistamine, erinevate sugupoolte tunnustamine, tunnete väljendamise õppimine ning privaatsuse tajumine ja väljendamine. Teadmised ja oskused selles valdkonnas aitavad lapsel seada piire, väljendada oma soove, kogeda turvalise füüsilise intiimsuse rõõmu, luua sõprussuhteid, kaitsta oma isiklikku ruumi, tunda ära (seksuaalset) vägivalda, vajadusel abi otsida. Eakohane seksuaalharidus võimaldab lastel mõista oma seksuaalsust, kohelda ennast ja teisi sallivuse, positiivsuse ning austusega, luua võrdsusel ja nõusolekul põhinevaid lähedasi suhteid ning võtta vastutus enda ja oma partneri (seksuaalse) tervise eest. Täiskasvanutel on väga oluline roll, sest nende hoiakud, käitumine ja sõnad kujundavad laste seksuaalsust (Part & Kull, 2018; Rutgers, 2015).

Terviklikul seksuaalharidusel on põhimõte, et see põhineb (seksuaalsetel ja reproduktiivsetel) inimõigustel ning põhineb kindlalt soolisel võrdõiguslikkusel, enesemääramisel ja mitmekesisuse aktsepteerimisel. (Part & Kull, 2018; Rutgers, 2015).

Seksuaalsuse õpetamise ja õppimise alateadlikku või loomulikku viisi võib täiendada aktiivse õpetamise ja teavitamise viisiga. Selle lähenemisviisi kasu on seksuaalsuse teema normaliseerimine. Lapse küsimustele vastatakse eakohaselt ning näidatakse, et seksuaalsusega seotud küsimused on positiivsed ja nauditavad. Seega nad saavad arendada ka positiivset suhtumist oma kehasse ja õppida asjakohaseid suhtlemisoskusi (näiteks kehaosade õige nimetamine). Samal ajal õpetatakse lapsele, et on olemas individuaalsed piirid ja sotsiaalsed reeglid ja neid tuleb austada (ei tohi puudutada igaüht, keda soovid). Veelgi tähtsam on see, et laps õpib mõistma ja väljendama oma piire (võib öelda ei, võib paluda abi). Selles mõttes on seksuaalharidus ka sotsiaalne haridus ja aitab ära hoida seksuaalset kuritarvitamist.

– 4.2.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIMISE OLUKORRAD –

• Üks inimene puudutab ja kallistab teist inimest ilma nõusolekuta ja nad ei tunne end mugavalt.
• Kui üks inimene ütleb „ei‟ puudutamisele või seksuaalsetele tegudele, aga teine inimene ei nõustu sellega.

4.2.4. HEAD NÄITED

Sensoa lipusüsteem on tõenduspõhine vahend 0-18-aastaste laste ja noorte vastuvõetava ja vastuvõetamatu seksuaalkäitumise hindamiseks. Lipu süsteemi kasutatakse tervisliku seksuaalse arengu toetamisel ja seksuaalse sunni ennetamisel. See annab ülevaate seksuaalsusest, soovidest, piiridest, kriteeriumidest ja seksuaalkäitumise astmetest, muutes need avatud subjektideks ja seega kergemini arutatavaks.

Terviklik seksuaalharidus (Väestoliitto): tervikliku seksuaalhariduse kaudu omandab inimene teadmisi ja oskusi, mille põhjal ta saab mõtiskleda oma hoiakute üle seksuaalsusega seotud küsimustes. Selle teabe põhjal teeb inimene oma seksuaalsuse realiseerimiseks enda jaoks parimad võimalikud valikud.

• Keha-emotsiooni õppematerjal
• Lapse arengu edendamine. Eakohane, lapsekeskne seksuaalharidus
• Ohutusoskused ja keha. Teadmised, oskused ja suhtumine

4.2.5. ALLIKAD

European Institute for Gender Equality. (n.d.). Sexual Rights. Retrieved from https://eige.europa.eu/thesaurus/terms/1381

Miller, A. M., Kismödi, E., Cottingham, J., & Gruskin, S. (2015). Sexual rights as human rights: A guide to authoritative sources and principles for applying human rights to sexuality and sexual health. Reproductive Health Matters, 23(46), 16–30. https://doi.org/10.1016/j.rhm.2015.11.007

Part, K., & Kull, M. (Eds.). (2018). Koolieelses eas laste seksuaalkasvatus: Keha, tunded ja turvalisus Metoodiline materjal lapse seksuaalse arengu toetamiseks. Tallinn: Tervise Arengu Instituut. Retrieved from https://intra.tai.ee/images/prints/documents/154652678970_seksuaalkasvatus.pdf

Rutgers (2015). Spring Fever: Relationships and Sexual Health Education (2015). Rutgers ja Public Health Warwickshire.

WHO. (n.d.). Sexual health. Retrieved 29 September 2022, from https://www.who.int/health-topics/sexual-health

WHO. (2015). Sexual health, human rights and the law. Geneva: WHO. Retrieved from https://apps.who.int/iris/handle/10665/175556