11. MIKROAGRESSIOONID

11.1. SISSEJUHATUS

Praegu ei ole enamiku inimeste jaoks nii tavaline, et nad käituksid LGBTQ+ kogukonna suhtes teadlikult vaenulikult ja diskrimineerivalt avameelselt. Paljud inimesed usuvad, et nad ei ole selle grupi suhtes eelarvamustega või et neil pole diskrimineerivad hoiakuid/käitumisviise. Erinevad uuringud näitavad aga, et paljud inimesed tegutsevad kaudsete eelarvamuste (teadvustamata ja tundmatute) alusel, mis mõjutavad seda, kuidas nad teisi tajuvad ja kuidas nad nendega suhestuvad (Greenwald et al., 2019).

Mikroagressioonide sageli tahtmatu ja mitmetähendusliku iseloomu tõttu võivad nii need, kes neid toime panevad, kui ka need, kes neid pealt näevad, neid kahjustusi eitada või minimeerida. Tegelikult püüavad agressorid nende hoiakute väljatoomisel / kahtluse alla seadmisel sageli õigustada oma kommentaare ja/või tegusid nalja või arusaamatusega, kuigi need kujutavad endast diskrimineerimise vaevu märgatavat vormi.

Seda tüüpi agressioon ja selle aja jooksul jätkumine halvendab selle grupi ning üksikisikute vaimset tervist, kelle vastu see on suunatud. Näiteks on heteroseksistlikke mikroagressioone seostatud madalama eneseusu ja suuremat sorti psühholoogilise murega, aga ka traumajärgse stressi sümptomitega (Woodford, Kulic, Sinco, & Hong, 2014). Lisaks on soovähemustele suunatud mikroagressioonid (Robinson, 2014) (cis-soo mikroagressioonid) seotud emotsionaalse stressi ja sõprussuhete katkemisega (Galupo, Henise & Davis, 2014).

Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2020. aastal avaldatud LGBTQ+I uuringu andmetel (European Union Agency for Fundamental Rights, 2020) oli 65% EL-i õpilastest näinud või kuulnud negatiivseid kommentaare või käitumist, kuna mõnda teist inimest klassis peeti LGBTQ+ hulka kuuluvaks (sõltuvalt riigist erinevad protsendid). Mitmes riigis oli kuni iga viies LGBTQ+ õpilane kaalunud sel põhjusel koolist väljalangemist või koolivahetust. Teised uuringud näitavad, et LGBTQ+ õpilased kannatavad suurema ahistamise ja ohvriks langemise all, mis võib põhjustada madalamat enesehinnangut, kehvemat õppeedukust ning tõrjutuse / ühenduse katkemise tunnet haridusringkondade ja nende eakaaslastega.

11.2. TEEMA ARENDUS

LGBTQ+ lapsed ja noorukid tunnevad end turvalisemalt, suuremat heaolu ja nad saavad ka akadeemiliselt paremini hakkama, kui nad sisenevad pere- ja hariduskeskkondadesse, mis toetavad neid, kes kannatavad sedalaadi mikroagressioonide all, kes ei alanda neid ja astuvad nende kaitseks välja (Bryan, 2018).

Seetõttu on ka oluline, et lapsed ja noorukid leiaksid oma kodus avatud ja toetava keskkonna, kus nad saaksid end väljendada, esitada oma kahtlusi seoses ebaselgete olukordadega, mida nad on kogenud ja leida oma vanematest need tugiisikud, kes on neile toeks.

Seega on oluline õppida, kuidas eristada, mis on mikroagressioonid ja millised on nende tunnused. Nii saame murda nende ümber valitseva vaikuse ja tekkida võivad ebaselged tõlgendused, mis põhjustavad nii palju kahju meie lastele ja noorukitele. On kaks suurt gruppi mikroagressioone.

11.2.1. Mikroagressioonide tüübid

Ühelt poolt on need, mis põhinevad seksuaalsel orientatsioonil (Nadal, Rivera & Corpus, 2010) ja hõlmavad erinevaid aspekte, näiteks:

• Heteroseksistliku terminoloogia kasutamine, nt LGBTQ+ inimeste kohta naljade/kommentaaride tegemine nende juuresolekul, arvestamata nende identiteeti/orientatsiooni. See juhtub ka siis, kui keegi kasutab LGBTQ+ inimeste suhtes või nende kohta halvustavat heteroseksistlikku või homo- ja transvaenulikku keelt, nagu näiteks „See on nii gei‟, „Ei homodele‟, „transa‟, „she-male‟, „pede‟ või muud halvustavad terminid teiste juuresolekul.
• Heteronormatiivse või soole vastava käitumise ja kultuuri toetamine. Sellised mikroagressioonid toimuvad siis, kui eeldatakse, et LGBTQ+ inimene on heteroseksuaalne või kui teda julgustatakse tegutsema sünnil määratud soole vastaval viisil. Kui noortele öeldakse, et nad ei tohiks olla nii väljapeetud või et nad peaksid käituma mehelikumalt või tüdrukute puhul naiselikumalt. Paljude noorte täiskasvanute käest küsitakse, „kas neil on juba sõbranna/poiss-sõber‟, ilma mõistmata, et nad sisuliselt ütlevad noorele, et eeldatakse, et nad on heteroseksuaalsed. Heteroseksuaalsed inimesed ei mõista, et tavaliselt eeldavad nad, et keegi on hetero, kui ei ole tõestatud vastupidist.
• Ebamugavustunne/halvakspanu LGBTQ+ inimeste Seda tüüpi mikroagressioonid hõlmavad juhtumeid, kus LGBTQ+ inimesi koheldakse ebamugavuse, hukkamõistu või mõlemaga. Selliste mikroagressioonide näited on näiteks see, kui võõrad vaatavad samast soost partnerite vastikustundega lihtsalt sellepärast, et paar hoiab avalikult käest kinni. Varjamatu diskrimineerimise ja ahistamise kõrval võivad sellised käitumisviisid sisaldada selliseid kommentaare nagu: sellised käitumisviisid on jäledad või et transsoolise inimese sooidentiteet on ebaloomulik.
• Heteroseksismi reaalsuse eitamine, seda tüüpi mikroagressioonid tekivad siis, kui heteroseksuaalne või cis-sooline inimene väidab, et homovaenu ei ole olemas. Nt. öeldes LGBTQ+ inimesele, et ta liialdab, kui ta puutub kokku heteroseksistliku suhtumisega.
• Patoloogia või seksuaalse kõrvalekalde eeldamine. Need mikroagressioonid tekivad siis, kui heteroseksuaalsed inimesed peavad LGBTQ+ inimesi seksuaalselt hälbinuks või liiga seksuaalseteks. Üks näide selle kohta süsteemsel tasandil on föderaalne keeld vereloovutamiseks kõigile meestele, kes on olnud seksuaalvahekorras teise mehega. Nii et isegi kui mees on HIV-negatiivne ja on kogu oma elu olnud monogaamses suhtes, peetakse teda riskirühmaks ja seetõttu kõlbmatuks doonoriks.

Teisest küljest on olemas need, mis põhinevad sooidentiteedil/-väljendusel (Greenwald et al., 2009) ja mis hõlmavad järgmist:

• Sooidentiteedi eitamine. Seda tüüpi mikroagressioonid tekivad siis, kui cis-sooline inimene väidab, et transvaenu ei ole olemas, nt kui pereliige ütleb trans inimesele, et tema transsooline identiteet on lihtsalt faas.
• Inimese vääralt klassifitseerimine. Seda tüüpi mikroagressioon seisneb asesõnade vales kasutamises, näiteks kui õpetaja kasutab klassis nimekirja jagamisel trans inimese jaoks vale asesõna.
• Käitumuslik ebamugavustunne. Need mikroagressioonid tekivad siis, kui keegi ei tunne end mugavalt, olles transsooliste inimestega või inimestega,, kes ei ole cis-soolised ja näitab seda välja läbi vaevu märgatava käitumise, näiteks kui keegi ei taha istuda / jagada ruumi inimesega, kes on/tuvastab end mittebinaarsena.
• Kehalise puutumatuse rikkumine. Sellised mikroagressioonid toimuvad peamiselt transsooliste inimeste suhtes ja hõlmavad interaktsioone, milles teised tunnevad õigust või mugavust transsooliste inimeste kehade objektistamiseks. Näiteks küsib keegi nende genitaalide kohta, esitades ebasobiva ja invasiivse küsimuse, mida ei esitataks kunagi cis-soolisele inimesele (st inimesele, kelle sooidentiteet vastab nende sünnil määratud soole). Kõigil neil mikroagressioonidel on oluline mõju inimeste elule. Kuigi mõned neist kogemustest võivad tunduda põgusad ja kahjutud, on paljud uuringud leidnud, et mida rohkem inimesed mikroagressioone kogevad, seda suurem on tõenäosus, et nad teatavad depressiooni, psühholoogilise stressi ja isegi füüsilise tervise probleemidest.
• Sotsiaalse transvaenu Seda tüüpi mikroagressioonid tekivad, kui cis-sooline inimene väidab, et transvaenu ei ole olemas. Näiteks öeldes trans inimesele, et ta kurdab liiga palju inimeste reaktsioonide üle tema soolisele identiteedile.

Lisaks on Nadali (2014) järgi veel üks mikroagressioonide tüüp, mida võib eristada:

Universaalse LGBTQ+ kogemuse eeldus:

Sellised mikroagressioonid ilmnevad, kui heteroseksuaalsed inimesed eeldavad, et kõik LGBTQ+ inimesed on samasugused. Näiteks mõnikord võivad inimesed teha kellegi kohta märkusi ja öelda, et nad ei tundu olevat nagu tüüpiline gei, sest nad ei pruugi täita mõnda stereotüüpi. Teinekord võivad inimesed eeldada, et LGBTQ+ inimene, keda nad teavad, saab automaatselt läbi teise LGBTQ+ inimesega lihtsalt seetõttu, et nad võivad olla samast soost huvitatud.

Lesbid on teatanud, et inimesed eeldavad, et nad peaksid kõik olema mehelikud, samas kui biseksuaalsed inimesed on teatanud, et neid peetakse sageli stereotüüpselt „segaduses‟ olevaks (Nadal, Issa, et al., 2011).

Paljud transsoolised naised on teatanud, et neid on vahistatud ja alusetult süüdistatud seksitöötajaks olemises (Nadal et al., 2012), mis näitab, et need eelarvamused ja mikroagressioonid võivad isegi õiguslikke tagajärgi omada.

– 11.3. TEEMAGA SEOTUD DISKRIMINEERIVAD OLUKORRAD –

Kujutage ette, et teie 13-aastane laps ütleb teile, et ta on biseksuaalne. Teil on palju kahtlusi, nii et hakkate talt küsima: kas see ei ole ainult faas, kas ta ei ole ühest soost rohkem huvitatud kui teisest, et ta on veel liiga noor, et hästi teada, mis talle meeldib. Sellises olukorras võib teie laps end küsitletuna tunda ja tunda, et te tühistate tema orientatsiooni, mis paratamatult eemaldab teid lapsest. Sellisel juhul oleks soovitatav näidata oma lapsele oma tänulikkust selle eest, et ta seda teiega jagab ja, et võtate vastu kogu tema poolt pakutavad juhised, ilma et tema tundeid kahtluse alla seaksite.

Kujutage ette, et teie laps on transsooline ja te (kuigi te aktsepteerite tema identiteeti) ei taha osta talle soovitud riideid, milles ta end mugavalt tunneks. Teile võib see tunduda väheolulisena, kuid teismelisele, eriti trans teismelisele, kes on keset oma identiteedi ja isiksuse avastamise ning kinnitamise perioodi, on oluline väljendada oma kuvandiga seda, kes ta on. Seetõttu on soovitatav lasta tal ise valida mida ta selga panna soovib. Eriti kuna on tõestatud, et transsooliste laste kohandamine nende bioloogilise sooga võib neil põhjustada depressiooni sümptomeid või isegi püsivaid psühholoogilisi kahjustusi.

11.4. HEAD NÄITED

Vanematena on teil aktiivne roll mikroagressioonide vastases tegevuses. Siin on mõned näpunäited, mis võiksid olla kasulikud oma laste harimiseks ja kaitsmiseks:

• Töötage oma lastega seksuaalhariduse kallal juba varases eas, hõlbustage nende avatust seksuaalse mitmekesisuse tundmaõppimisel.
• Püüdke säilitada avatud ja lugupidav õhkkond, kus teie laps saab küsida teilt oma kahtluste kohta, jagada muresid ja eelkõige tunda end aktsepteerituna.
• Püüdke mitte vähendada nende tunnete/ettekujutuste tähtsust, valideerige nende emotsioone ja tundeid, küsige neilt, kuidas nad end tunnevad, mida nad tahaksid, et te teeksite, kui nad näiteks mingil hetkel tunneksid, et te ei väärtusta nende orientatsiooni/identiteeti?
• Õpetage neile, et nad väärivad austust ja et nad ei peaks taluma kommentaare ega nalju oma orientatsiooni/identiteedi kohta või liiga isiklike küsimustega nende privaatsusesse tungimist.
• Kui märkate, et teie laps on see, kes paneb toime mikroagressiooni, proovige talt küsida, miks ta seda teeb, seadke (alati lugupidavalt ja mõistvalt) tema käitumine kahtluse alla ja püüdke panna teda oma küsimuste kaudu nägema, miks selline käitumine võib olla problemaatiline ja/või teistele haiget teha.

Kui teie laps ütleb teile, et teda on tabanud mikroagressioon, küsige temalt, kas ta soovib teiega sellest olukorrast midagi rääkida või eelistab ta seda hoopis ise töödelda ja sellest hiljem rääkida. Kui ta tahab väljendada, mis on juhtunud, küsige talt, kuidas ta end tundis, et tal oleks lihtsam seda väljendada ja et ta suudaks juhtunut arusaadavaks teha. Samuti tuletage talle meelde, et tema identiteet kehtib ning et on täiesti lubatud, et ta ei taha seda kõigile selgitada, sest tema ülesanne ei ole kõiki teisi identiteedi mitmekesisuse alal harida. Lõpetuseks tuletage talle meelde, et tal on alati olemas täiskasvanud tugiisik (teie ise, õpetaja, kui see juhtub koolis, treener/järelvaataja, kui nad tegelevad mingi tegevusega jne), kelle poole ta saab pöörduda, kui olukord seda nõuab..

11.5. ALLIKAD

European Union Agency For Fundamental Rights (Ed.). (2020). EU LGBT survey: European Union lesbian, gay, bisexual, and transgender survey ; main results. The Publications Office of the European Union

Galupo, M. P., Henise, S. B., & Davis, K. S. (2014). Transgender microaggressions in the context of friendship: Patterns of experience across friends’ sexual orientation and gender identity. Psychology of Sexual Orientation and Gender Diversity, 1, 461–470. doi:10.1037/sgd0000075 Gay, Lesbian, and Straight Education Network. (2013). National School Climate Survey. Retrieved from http://www.glsen.org/nscs

Greenwald, A. G., Poehlman, T. A., Uhlmann, E. L., & Banaji, M. R. (2009). Understanding and using the Implicit Association Test: III. Meta-analysis of predictive validity. Journal of Personality and Social Psychology, 97, 17–41. doi:10.1037/a0015575

Nadal, K. L. (2018). Measuring LGBTQ microaggressions: The sexual orientation microaggressions scale (SOMS) and the gender identity microaggressions scale (GIMS). Journal of homosexuality.

Nadal, K. L., Erazo, T., Schulman, J., Han, H., Deutsch, T., Ruth, R., & Santacruz, E. (2017). Caught at the intersections: Microaggressions toward lesbian, gay, bisexual, transgender, and queer people of color. LGBT psychology and mental health: Emerging research and advances, 133-152.

Nadal, K. L., Rivera, D. P., & Corpus, M. J. (2010). Sexual orientation and transgender microaggressions in everyday life: Experiences of lesbians, gays, bisexuals, and transgender individuals. In D. W. Sue (Ed.), Microaggressions and marginality: Manifestation, dynamics, and impact (pp. 217–240). New York, NY: Wiley.

Robinson, J. (2014). Sexual orientation microaggressions and posttraumatic stress symptoms (Doctoral dissertation). Retrieved from ProQuest Dissertations and Theses database. (Accession Order No. 1565243)

Sarah E., & Bryan, S. E. (2018). Types of LGBT Microaggressions in Counsellor Education Programs, Journal of LGBT Issues in Counselling, 12, 2, 119-135, DOI: 10.1080/15538605.2018.1455556

Sue, D. W., Capodilupo, C. M., Torino, G. C., Bucceri, J. M., Holder, A., Nadal, K. L., & Esquilin, M. (2007). Racial microaggressions in everyday life: implications for clinical practice. American psychologist, 62(4), 271.

Woodford, M. R., Kulick, A., Sinco, B. R., & Hong, J. S. (2014). Contemporary heterosexism on campus and psychological distress among LGBQ students: The mediating role of self-acceptance. American Journal of Orthopsychiatry, 84, 519–529. doi:10.1037/ort0000015